🪵 Kõik on valmis
Jaan asetas kased ristamisi, nii nagu vanaisa oli näidanud. Kaks alumist paralleelselt, kaks pealmist risti peale. Vahele õhukesed kuivanud kuuseoksad, mis murdumisel tegid teravat häält. Kasetoht keris ta kolmeks rulliks, surus need okste vahele, kõhu poole, kuhu tuul ei ulatu.
Lõkkekoht oli vanaisa aia taga, kahe suure kivi vahel. Kivid olid mustad vanast söest. Jaan oli siin tuld teinud terve suve – üksi, ilma abita. See oli tema asi. Ta teadis, kuidas puu peab olema kuiv, kuidas toht peab saama õhku, kuidas tikk peab liikuma kiiresti ja kindlalt.
Ta kontrollis tuult. Lääne poolt, nõrk. Hea. Ta nihkutas tohurullid nii, et avaus jäi tuule poole. Sõrmed liikusid kiiresti. Kõik oli paigas, iga oks ja iga kooriribake oma kohas.
Tikutoos oli kuiv. Jaan raputas seda korra ja kuulis tikke kolksuvat. Ta võttis ühe välja, hoidis seda nimetissõrme ja pöidla vahel ning vaatas lõkkekohta. Tal polnud põhjust kahelda. Ta oli seda teinud palju kordi ja puit oli kuiv ja tuul oli õige.
Ta tõmbas tikku.
🔥 Esimene katse
Tikk süttis kohe. Jaan kummardus ja viis leegi tohurullile. Toht hakkas servast pruuniks minema, keerdus, ja siis tuli väike kollane leek. Jaan puhus õrnalt, nii nagu alati. Leek lõi pikemaks, puudutas kuuseoksa – ja kustus.
Jaan jäi kummargile. Tohust tõusis hall suits, õhuke nagu niit, ja kadus ära.
Ta süütas teise tiku. Seekord hoidis ta leeki kauem tohu küljes, ootas, kuni kogu rull põles. Toht põles ilusti, oranžilt, aga kui leek jõudis kuuseoksteni, läks ta jälle madalamaks ja suri ära. Oksad olid tumedad, nende servad helkisid punakalt, aga leeki polnud.
Jaan istutas end kannule ja vaatas. Suitsu oli rohkem nüüd, paks ja valge. See tõusis aeglaselt, vahel keerdus, vahel läks otse üles. Aga leeki polnud. See oli nagu miski oleks jõudnud poolele teele ja siis lihtsalt lõpetanud.
Ta kontrollis oksi. Kuivad. Ta kontrollis paigutust. Õige. Ta kontrollis tuult – ikka sama, nõrk läänetuul.
Jaan võttis kolmanda tiku ja tõmbas seda natuke kõvemini kui vaja.
💨 Rohkem
Neljandal korral lisas ta tohu. Viiendal korral tõi ajalehe, rebis selle ribadeks ja surus okste vahele. Kuuendal korral puhus ta kauem, nägu nii lähedal, et suits kõrvetas silmi. Sädemed lendasid üles ja kustusid enne, kui jõudsid kuhugi.
Jaan hakkas kiiremini liikuma. Ta lükkas kogu virna ümber ja ladus uuesti. Sõrmed olid mustad söest. Ta puhus ja puhus. Suitsust olid silmad märjad. Kohati tundus, et puu hakkab – ühest kohast tuli oranž hõõgus, mis elas mõne sekundi ja vajus halliks tagasi.
Suits muutus paksemaks ja kibedamaks. See polnud lõkke suits. Jaani käed liikusid nüüd üksteise otsa. Ta ei peatunud kordagi.
🪨 Keegi teine
Vanaisa tuli õuest. Ta ei öelnud midagi, vaatas Jaani lõkkeauku ja läks siis kõrvale, oma kohta, kus ta vahel liha küpsetas. Seal oli teine tulease, väiksem. Vanaisa kükitas, asetas paar oksa, ühe tohuriba, tõmbas tikku. Tuli süttis. Mitte kohe – aga nii, nagu ta poleks kusagil mujal käinud. Leek läks oksalt oksale, rahulikult, nagu puit oleks seda kogu aeg teadnud.
Jaan vaatas seda. Ta ei vaadanud kaua, aga ta nägi kõike. Vanaisa ei puhunud. Tuli ei vajanud seda. Vanaisa ei lisanud ajalehte. Vanaisa ei nihutanud oksi ringi.
Midagi Jaani rinnas läks kõvaks. See polnud viha ja see polnud kurbus. See oli midagi kitsamat – nagu rihm, mis tõmbus ühe augu võrra koomale. Hing jäi korraks lühemaks. Ta neelatas ja pööras tagasi oma lõkkekoha poole.
Suits tuli ikka. Leeki ei tulnud.
Ta tõmbas tikku nii kiiresti, et tikk murdus. Võttis uue. Seegi leek oli ilus ja kollane ja süütas tohu ja toht põles ja oksad ei võtnud tuld. Jaan jäi kükitama, käed põlvedel, ja vaatas, kuidas viimane tohurull muutus mustaks ja kokku vajus.
Tikutoosis oli veel neli tikku.
🌘 Mitte midagi
Jaan istus maha. Mitte kivi peale – lihtsalt maha, samblale, sinna kus ta oli. Tikutoos jäi kätte, aga ta ei avanud seda. Põlved olid üleval ja küünarnukid toetusid põlvedele. Ta vaatas oma lõkkeauku, söesegust puuvirna, kus helkis veel mõni punane täpp nagu kauge tuli metsas.
Tuul liigutas kaski aias. Kuskil taga vanaisa tuleases praksus puu, ja Jaan kuulis seda nagu läbi seina – olemas, aga mitte tema oma.
Ta ei mõelnud midagi selget. Sõrmed olid mustad ja lõhnasid suitsu järele. Lõug toetus randmele. Sammal oli jahe läbi pükste. Ta vaatas punaseid täppe okste vahel, mis elasid ja kustusid, elasid ja kustusid, ta nägi, kuidas need kustuvad, ja ei teinud midagi. Ta ei puhunud neile peale.
Ta lihtsalt istus.
Midagi lakkas. See polnud otsus – ta ei öelnud endale, et nüüd ma lõpetan. Lihtsalt see koht, kust ta oli kogu aeg midagi välja surunud, see koht rinnas jäi vaikseks. Õlad vajusid madalamale. Lõualuu läks lõdvemaks. Käed vajusid süles lahti.
Punased täpid helkisid. Suits tõusis nüüd otse üles, õhuke ja sinine, peaaegu nähtamatu õhtuõhu vastas.
🕯️ Soe
See algas ühest kohast. Vasakult poolt, kus üks kuuseoks toetus kasekoorele. Jaan ei näinud hetke, millal see juhtus. See oli juba alanud, kui ta märkas. Ta vaatas, aga mitte sinna – ta vaatas kogu asja korraga, nii nagu vaatad järve või taevast.
Alguses oli see ainult hõõgus, mis ei kustunud. Siis tõusis sealt väike leek, nii madal, et tuul ei puutunud teda. Leek oli kollane alt ja sinine tipust ja ta liikus aeglaselt, alt kitsam, tipust laiem, omaette rütmis.
Oks hakkas praksuma. Siis teine. Leek läks ühelt puult teisele, mitte hüpates, vaid nii nagu vesi voolab – leidis ise tee. Tohu polnud enam ja ajalehte polnud enam, aga puu põles nüüd ise, oma jõuga.
Jaan ei liigutanud. Ta istus samal kohal, samblal, käed süles, ja vaatas. Soojus jõudis temani aeglaselt, kõigepealt näole ja siis kätele. Tuli praksus tasaselt, oma häälega, ja see hääl ei olnud tema jaoks ega kellegi teise jaoks. See lihtsalt oli.
Tuli põles. Jaan istus. Õhtu tuli aeda ja keegi ei öelnud midagi, sest polnud midagi öelda.