🦊 Rebane, kes rääkis päikese välja
Rebane Riku seisis jõe ääres ja harjutas kõnet. Tema kohev saba viipas taktis kaasa, käpad tegid suuri ringseid liigutusi, ja hääl kõlas üle vee nii pidulikult, nagu oleks ta kuningas.
"Kallid loomad!" hüüdis Riku ja kummardas sügavalt pilliroole. "Olen kogunud teid siia, et teatada — homme tuleb kindlasti päike!"
Pilliroog ei aplodeerinud. Jõgi vulises edasi, nagu alati. Riku ohkas ja istus kaldale maha. Ta tegi seda iga hommik — harjutas kõnesid, mida mitte keegi ei kuulnud. Mõnikord ta kujutas ette, et kivid on jänesed ja kännud on karud, ja esines neile südamest. Aga päriselt ei tulnud mitte keegi kunagi teda kuulama.
Mida Riku ei teadnud, oli see, et täna *kuulis* keegi. Mäger Mati oli teisel kaldal kaevamas maasikapeenart ja tardus, nina mullas, kuulatama. "Homme päike, ütled?" hüüdis Mati üle jõe. Riku ehmatas nii, et kukkus peaaegu vette. "Mina... jah! Absoluutselt kindlasti päike!" vastas ta, sest mida muud öelda, kui keegi lõpuks ometi kuulab.
Ja homme — nagu imekombel — *tuli* päike. Mati korjas oma maasikad ära kõige parema ilmaga ja rääkis igale loomale, keda kohtas: "See rebane jõe ääres — ta teadis! Ta ennustas ilma ette!" Riku ärkas ülejärgmisel hommikul praksatuste peale. Tema koopa ees seisis rida loomi. Siil Siiri poja ja tütrega. Konn Konrad. Isegi vana pääsuke oli kohale lennanud. Kõik vaatasid teda ootavalt.
"Tere hommikust, ilmameister!" ütles Mati uhkelt, nagu oleks ta ise Riku avastanud. Riku süda hakkas nii kiiresti peksma. Siin nad olid — loomad, kes teda *nägid*. Kes teda ootasid. Ta neelatult ja võttis maha toetatud vana vihmavarju, mis nägi välja nagu kõver kepp. Hoidis seda nagu saua, tõstis lõua ja ütles sügava häälega: "Homme — selge taevas ja kerge tuul!"
Loomad ahasid vaimustunult. Ja Riku — esimest korda elus — tundis, et ta on oluline.
🌧️ vikerkaar, mida keegi ei tellinud
Nädal oli möödunud ja Riku oli metsa kuulsaim loom. Iga hommik seisis ta koopa ees, vihmavari-sau käes, ja kuulutas ilmaennustust. Mõnikord ta pani pea viltu ja sosistas: "Tuul rääkis mulle..." — see oli eriti mõjuv. Loomad noogutasid tõsiselt.
Siis tuli siil Siiri tema juurde ühe erilise palvega. "Riku, mu lapsed tahavad homme esimest korda ujuma minna," ütles Siiri ja tema hääl oli pehme ja natuke ärev. "Nad on nii väikesed veel. Kas homme on ilus ilm? Ma ei viiks neid, kui tuleb vihma."
Riku vaatas taevasse. Seal oli üks hall pilv, aga mis see tähendas? Ta ei teadnud. Aga Siiri vaatas teda nii lootusrikkalt — kolm väikest siilipoega lesisid ema selja taga ja piilusid Rikule suure silmadega otsa. "Homme on päike kogu päev!" kuulutas Riku ja tõstis vihmavarju kõrgele.
Homme tuli hoovihm. Mitte lihtsalt vihm, vaid selline, mis tuli alla nagu ämbriga. Siiri lapsed kössitasid jõekalda ääres märjad ja hirmunud, ja Siiri kandis neid ükshaaval koju. Riku peitis end põõsa taha ja vaatas, kuidas väikesed siilipojad nutsid. Tema kõht läks valusaks — mitte nälast, vaid millestki halvemast.
"Ma pean ütlema tõtt," sosistas ta endale. "Kohe praegu." Ta astus juba põõsa tagant välja, aga just sel hetkel puhus tugev tuul pilved laiali ja taevasse kerkis vikerkaar — nii hele ja suur, et kõik loomad jäid suu ammuli seisma. Siiri lapsed lõpetasid nutmise ja osutasid taevasse. "Oooo!"
Mati tormas Riku juurde. "Sa *teadsid*!" hüüdis ta. "Sa ennustasid vikerkaart! Sellepärast sa ütlesidki päike — sa mõtlesid vikerkaart!" Loomad kogunesid Riku ümber, vaimustunumad kui kunagi varem. Ja Riku — kes oli just valmis tõtt rääkima — sulges suu. Naeratas. Noogutas.
Sel ööl istus ta koopas pimedas ja hoidis vihmavarju süles. "Sa oled petis," ütles ta iseendale. Aga siis mõtles ta, kuidas Mati teda õlale patsutab ja kuidas siilipojad teda nimepidi kutsuvad, ja vaikis.
🎪 Pidu, mida polnud
Metsa suur suvepidu oli aasta tähtsaim sündmus. Karu Kaarel — suur, pruun ja väga tõsine — oli korraldanud seda kaksteist aastat järjest. Ta istus Riku koopa ees ja tema väikesed silmad vaatasid rebasele otsa nagu kaks musta nööpi.
"Riku," ütles Kaarel ja tema hääl oli selline, mis ei salli vastuvaidlemist, "suvepidu on ülehomme. Ma vajan ilmaennustust. Täpset. Kogu toit, laululava, kaunistused — kõik sõltub sellest."
Riku vaatas hommikusse taevasse. Üks tume pilv seisis ida pool. Ainult üks. Aga Riku kõhus oli endiselt see halb tunne Siiri lastest ja märjast jõekaldast. "Parem karta kui kahetseda," mõtles ta. "Torm," ütles Riku pühalikult. "Tugev torm. Soovitan pidu edasi lükata."
Kaarel tõusis püsti, pani käpad puusa ja hakkas korraldama. "Kõik laiali! Toit keldrisse! Lava maha! Kaunistused varjule!" Loomad töötasid terve päeva — kandsid torti ja pirukaid koobastesse, võtsid laululava laudhaaval lahti, peitsid paberist kaunistused puuõõnsustesse. Ja siis — ülehomme tuli. Päike paistis. Tuul oli vaikne. Taevas oli nii sinine, et tundus nagu keegi oleks selle värskelt värvinud.
Aga toit oli söödud. "Tormivarud," seletas Mati piinlikult — loomad olid eelmisel õhtul kõik pirukatest ja koogist ära söönud, sest "enne tormi peab kõhu täis sööma." Laululava lebas laiali. Kaunistused olid puuõõnsustes hallitama läinud.
Kaarel seisis metsa keskel, kus pidu pidi olema, ja vaatas tühja lagendikku. Siis pöördus Riku poole. Tema hääl oli vaikne, mis oli palju hirmutavam kui karjumine. "Riku. Sa oled metsa kõige tähtsam loom. Aga kui sa eksid veel korra..." Ta ei lõpetanud lauset. Ei olnud vaja.
Riku jooksis koju. Viskus koopa põrandale ja hoidis vihmavarju nii kõvasti, et sõrmenukid valutasid. Ta teadis nüüd kindlalt: ta ei olnud oluline. Ta oli ohtlik.
🌈 Esimene tõeline ennustus
Riku pakkis oma asjad kokku. Vihmavari. Vana tekk. Pool pähklit, mis oli jäänud sügisest. Ta oli otsustanud — enne hommikut on ta metsast läinud. Keegi ei pea teda enam nägema.
"Kuhu sa lähed?" küsis hääl koopa suust. Orav Oli istus seal, pähkel käpas, ja vaatas Rikut rahulikult. Oli ei olnud kunagi Riku ennustusi uskunud — aga ta polnud kunagi ka halvasti öelnud. Ta lihtsalt istus tavaliselt kuskil oksa peal ja vaatas.
"Minema," ütles Riku. "Ma olen kõik ära rikkunud. Pidu, Siiri laste ujumispäeva, kõik." Ta viskas vihmavarju nurka. "Ma pole mingi ilmameister. Ma olen lihtsalt rebane, kes räägib iseendale juttu."
"Sa ei pea minema," ütles Oli. "Sa pead lihtsalt tõtt rääkima." Riku vaatas teda. "Aga siis ei taha mind enam keegi." Oli pani pähkli maha ja ütles: "Mina tahan." Siis viis ta Riku välja ja näitas talle midagi. Vihmamardikad puukoore all — "Nad peituvad alati enne vihma." Sipelgapesa jõe ääres, tavalisest kõrgem — "Nad ehitavad üles, kui torm tuleb." Pääsukesed, kes lendasid madalalt üle heinamaa — "See tähendab hoovihma."
Riku seisis ja vaatas neid märke — terve süsteem, mis oli alati olemas olnud. Iga loom teadis ühte tükki. Aga keegi polnud neid kunagi kokku pannud. "Ma ei pea ise teadma," sosistas Riku. "Ma pean *kuulama*."
Järgmisel hommikul kutsus Riku loomad kokku. Ta seisis nende ees ilma vihmavarju-sauana ja tema hääl värises. "Ma ei ole kunagi ilma osanud ennustada. Mitte kordagi. Ma bluffisin." Vaikus. Kaarel astus sammu lähemale ja tema silmad olid kitsad. Aga siis Riku tegi midagi, mida keegi ei oodanud — ta küsis: "Aga mida *teie* olete märganud?" Siir rääkis vihmamardikate kohta. Konn rääkis niiskusest. Pääsuke tuultest. Riku kuulas, noogutas, pani kokku — ja ütles: "Homme pärastlõunal tuleb lühike vihm. Aga õhtuks läheb selgeks."
Järgmisel päeval sadas täpselt kell kolm. Kell kuus paistis päike ja taevas seisis vikerkaar. Riku vaatas seda ja naeratas. "See polnud minu teene — see oli ilma oma."
Kaarel mühatas. Siis otsustas. "Suvepidu toimub *täna õhtul*." Ja see oli parem kui kunagi varem — õhk oli pärast vihma puhas ja värske, vikerkaar säras ning loomad tantsisid märjal murul. Kaarel kinkis Rikule uue vihmavarju. Sellele oli kirjutatud: "Metsa Ilmameister" — aga seekord oli see päriselt välja teenitud. Ja igal hommikul tegi Riku oma ilmaringi, küsis igalt loomalt, mida nad märkasid, ja pani tükid kokku üheks tervikuks. Nii nagu hea jutustaja teebki — kuulab kõigepealt, räägib alles siis.