Ruudi ja Merehiiglase öine reis

autodpraamrongpolitseiseiklus5-aastane

Ühel soojal suveõhtul, kui päike hakkas juba vaikselt mere taha vajuma ja taevas muutus mahedalt roosaks, säras suur sadam nagu tulukeste meri. See ei olnud tavaline õhtu – täna oli suur reisipäev. Kõik autod, suured veoautod ja isegi üks pikk-pikk reisirong valmistusid suureks seikluseks üle mere. Sadamakai ääres seisis hiigelsuur valge praam nimega "Merehiiglane". Praami suur nina oli pärani lahti nagu vaala suu ja sealt paistis lai autotekk. Sõit merele Kõige ees vurasid väiksemad autod. Seal oli üks väike tubli punane sõiduauto nimega Ruudi. Ruudi oli koos oma perega teel vanaema juurde ja ta põnevus oli nii suur, et ta rehvid lausa surisesid asfaldil. "Vaata, Ruudi!" hüüdis isa-auto. "Nüüd sõidame praamile!" Ruudi veeres ettevaatlikult üle metallist kaldtee. Klonks-klonks, tegid rattad, kui ta laeva kõhtu jõudis. Tema järel tuli suur ja mürisev kaubavagunitega rong. Rong sõitis otse praami sisse spetsiaalsetele rööbastele, mis olid tekile ehitatud. See oli võimas vaatepilt – rong laeva sees! Kui kõik olid peal, sulgus praami nina suure mürinaga ja laev hakkas liikuma. Aga selleks, et jõuda teisele poole suurt lahte, pidi praam läbima teekonna, mis viis otse maailma kõige pikema ja ilusama rippsilla alt läbi. See sild oli nii kõrge, et selle tipud kadusid pilvedesse. Äpardus suurel sillal Samal ajal, kui praam loksus lainetel, käis üleval sillal vilgas liikumine. See sild oli ehitatud tugevatest terastrossidest ja betoonist, aga tol õhtul juhtus midagi ootamatut. Maa sees käis väike väratus ja äkitselt tekkis silla keskele, otse kahe tugisamba vahele, üks murettekitav pragu. Üks väike sinine maastur, kes sõitis liiga kiiresti ja ei pannud märke tähele, ei jõudnud pidurdada. Prõks! Üks tema esiratas vajus otse sellesse prakku kinni. "Appi! Ma olen kinni!" piiksus sinine maastur, liigutades meeleheitlikult oma kojamehi. Ta ei kukkunud alla merre, aga ta oli täpselt silla praos kinni ja ei saanud paigast. Liiklus jäi seisma. Autod hakkasid signaali andma: Tuut-tuut! Piip-piip! Kõik olid mures ja keegi ei teadnud, mis saab. Politsei sekkumine Siis aga sähvatasid kaugel silla otsas sini-valged tuled. See oli politseiauto Paul. Paul pani sireeni tööle – Vii-uu, vii-uu! – ja kihutas sündmuskohale. Paul teadis

täpselt, mida teha. Ta peatus ja tema seest astus välja politseinik, kellel oli käes helendav sau. "Tähelepanu, kõik juhid!" hüüdis Paul oma kõlarist. "Sild on natuke väsinud. Me ei tohi lasta siia liiga palju autosid korraga, muidu läheb pragu suuremaks. Me hakkame liiklust reguleerima!" Paul seadis üles suured koonused ja hakkas autosid ühekaupa üle laskma. "Sina, kollane buss, oota natuke. Sina, väike hall auto, sõida tasa-tasa mööda äärt," juhendas Paul. Suur päästeoperatsioon Aga mis sai sinisest maasturist, kes oli praos kinni? Paul kutsus kohale oma parima sõbra – tugeva kraanaauto nimega Kalle. Kalle saabus suurte kollaste vilkurite saatel. "Ära muretse, sõber, ma aitan sind välja!" ütles Kalle kindlalt. Ta sirutas oma pika raudse käe välja, kinnitas pehmed, aga tugevad rihmad ümber sinise maasturi ja tõstis ta õrnalt, justkui väikese mänguauto, praost välja kindlale pinnale. "Aitäh, Kalle! Aitäh, Paul!" oli maastur õnnelik. Nüüd oli vaja pragu parandada. Praami peal olev Ruudi vaatas alt merelt üles ja nägi, kuidas üleval sillal käis vilgas töö. Remondimehed tulid kohale suurte masinatega, mis sädelesid pimeduses. Nad valasid pragusse erilist "super-betooni", mis kuivas kiiremini kui tavaline liim. Rahu ja vaikus Kui praam teisele poole randa jõudis, oli sild juba peaaegu parandatud. Politsei-Paul andis märku, et nüüd võib jälle sõita, aga ettevaatlikult. Ruudi veeres praamilt maha ja vaatas korraks selja taha. Suur rippsild seisis uhkelt kuuvalguses. Ta nägi kaugeid politseiauto tulesid, mis vilkusid talle justkui öeldes: "Kõik on korras, tee on puhas!" Rong rühkis samuti oma rööbastel edasi, tehes kaugele kostva Tšuhh-tšuhh, ja kõik autod jõudsid turvaliselt koju. Ruudi sulges oma esituled, jäi vanaema maja ees seisma ja uinus sügavalt, teades, et maailmas on alati abilisi, kes kõik korda teevad.

Järgmine lugu
Võidusõiduauto Välk ja öine metsatee

Kuskil kaugel, seal, kus asfalteeritud teed lõppevad ja algavad kõrged mäed, elas väike erkpunane võidusõiduauto nimega Välk. Välk ei olnud tavaline auto. Tema keredetailid läikisid päikese käes nagu värsked kirsid ja tema mootor ei teinud lihtsalt häält – see laulis. Põrr-põrr-vurr! – nii kõlas Välgu tervitus igal hommikul, kui ta oma garaažist välja veeres. Välgu suurimaks unistuseks oli olla maailma kiireim. Ta harjutas igal päeval: ta võttis kurve nii järsult, et rehvid vilistasid, ja kiirendas sirgetel teedel nii särtsakalt, et tuul vihises tema peeglite vahel. Ta arvas, et maailm ongi üks suur ringrada, kus võidab see, kes jõuab esimesena pärale. Kuid ühel õhtul juhtus midagi sellist, mida Välgu navigatsiooniseade polnud ette näinud. Suur eksitus Päike hakkas juba horisondi taha vajuma, värvides taeva lillaks ja oranžiks. Välk oli teel koju pärast pikka treeningpäeva, kui ta märkas ühte uut teed. See ei olnud sile must asfalt, vaid kitsas ja käänuline rada, mis suundus otse sügava rohelise metsa sisse. "Ma jõuan sealtkaudu kindlasti kiiremini!" mõtles Välk enesekindlalt. Ta lülitas sisse oma turborežiimi ja sööstis puude vahele. Alguses oli see lõbus. Puud vuhisesid mööda ja käbid lendasid rataste alt nagu väikesed kuulid. Kuid mida sügavamale metsa Välk jõudis, seda pimedamaks läks. Puude oksad muutusid tihedamaks, varjates viimsegi eha. Peagi ei olnud enam näha ei teed ega taevast. Välk vajutas pidurit. Kriiiiiks! Ta jäi seisma keset vaikset metsa. Tema mootor töötas tühikäigul ja ta laternad heitsid pimedusse kaks pikka kollast valguskiirt. Välk oli eksinud. Ja mis veel hullem – ta oli üksi. Esimene kohtumine: Tark Öökull Välk proovis tagurdada, kuid ta rattad jäid pehmesse samblasse kinni. Ta proovis edasi sõita, kuid põrkas vastu suurt puujuurt. Korraga kuulis ta pea kohal madalat ja rahulikku häält: "Kuhu sul nii kiire on, väike punane masin?" Välk ehmatas ja suunas oma tuled üles. Seal, vana tamme oksal, istus suur hall öökull, kelle silmad läikisid nagu kaks täiskuud. "Ma pean koju jõudma! Ma pean olema kiire! Ma olen võidusõiduauto!" hüüdis Välk natuke väriseva häälega. Öökull raputas tiibu ja lendas hääletult madalamale oksale. "Metsas ei maksa kiirus midagi," ütles ta tarkalt. "Siin loeb märkamine. Kui sa tormad, ei näe sa teed. Kui sa kuulad, juhib mets sind ise." Öökull juhatas Välgu samblast välja ja näitas talle kitsast teerada, mis lookles oja poole. "Sõida aeglaselt, Välk. Nii aeglaselt, et sa kuuleksid omaenda rehvide sahinat lehtedel." Kohtumine Siiliperenaisega Välk sõitiski edasi. Seekord ei vajutanud ta gaasi põhja. Ta veeres tasakesi, tema mootor ei mürisenud enam, vaid nurrus nagu rahulolev kass. Korraga märkas ta teel väikest liikumist. Ta peatus kohe. See oli prõua Siil, kes tassis oma seljas suurt kuhilat kuivi lehti. "Oi, tere, härra Auto," ütles prõua Siil peenikese häälega. "Aitäh, et sa seisma jäid. Mu kodu on siinsamas kännualuses ja ma valmistan ette talvepesa. Kas sa saaksid mind veidi oma tuledega aidata? Mul on vaja veel kolm kuldset kaselehte üles leida." Välk, kes oli tavaliselt harjunud mõtlema vaid sekunditest ja minutitest, tundis korraga rõõmu. Ta suunas oma laternad põõsa alla ja – ennäe imet! – seal nad sädelesidki. Kolm täiuslikku, krõbisevat kollast lehte. "Sõprus on tähtsam kui auhinnakarikas," mõtles Välk, kui prõua Siil talle tänutäheks käpaga lehvitas. Tee läbi udu Mets muutus veelgi vaiksemaks. Maapinnale laskus kerge, pehme udu, mis tundus nagu soe tekk. Välk ei kartnud enam. Ta tundis end osana sellest suurest ja rahulikust maailmast. Ta märkas, kuidas kastepiisad ämblikuvõrkudel sädelesid ja kuidas jaaniussikesed põõsastes tantsisid. Korraga jõudis ta metsaservale. Seal ootas teda suur Karuoti, kes istus kännu peal ja vaatas tähti. "Kas sa oled väsinud?" küsis Karuoti madala ja mahlaka häälega. Välk haigutas oma kapotiga. "Jah, natuke olen küll," tunnistas ta. Tema veljed olid mudased ja tema punane värv oli kaetud metsatolmuga, kuid ta tundis end seestpoolt soojana. "Vaata sinna üles," viipas Karuoti käpaga taeva poole. "See särav täht seal on Põhjatäht. See näitab sulle teed koju. Aga pea meeles, Välk – tähed ei liigu kiiresti. Nad liiguvad rahulikult, täpselt nii, nagu on vaja." Kojujõudmine Välk hakkas veerema mööda viimast metsateed, mis viis tagasi tema garaaži poole. Ta ei kiirustanud. Ta nautis öist jahedat õhku, mis jahutas tema mootorit. Ta kuulas ööbikute laulu ja puude ladvas sahisevat tuult. Kui ta lõpuks oma garaaži uksest sisse veeres, ei tundnud ta puudust kiirusest ega võistlemisest. Ta tundis end õnnelikuna, sest ta oli leidnud uusi sõpru ja õppinud midagi väga olulist: maailm on imeline paik, kui sa vaid korraks hoo maha võtad. Välk parkis end pehmele matile. Ta lülitas oma laternad välja. Ta sulges silmad ja kuulas, kuidas tema mootor teeb viimaseid, uniseid rütme: tik-tok, tik-tok... Ja sel ööl ei näinud Välk und võidusõitudest. Ta nägi und sätendavatest kastepiiskadest, tarkadest öökullidest ja rahulikust metsateest, mis viib otse unemaale. Head und, väike seikleja! Loodan, et see jutt meeldis talle. See oli pikk ja rahustav rännak.

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.