Ühel pool suurt ja kohisevat metsa, seal, kus puude vahelt hakkas paistma sätendav meri, asus üks imetilluke ja imetore linn nimega Rannapiiri. See ei olnud tavaline linn. See oli koht, kus majad olid värvitud vikerkaarevärvidesse ja kus igal tänavalõpul ootas ees pehme liivaga rand. Rannapiiri linnas elasid väga tublid inimesed, rõõmsad loomad ja kõige tähtsam – seal töötasid maailma kõige suuremad ja tugevamad masinad. Linna servas asuvas sadamas elasid kolm hiiglaslikku kraanat: Kõrge-Kalle, Pikk-Peeter ja Tugev-Toomas. Nad olid nii pikad, et nende kabiinid ulatusid pilvedeni, ja nii tugevad, et nad jaksasid tõsta tervet rongi nagu väikest mänguautot. Vaikne õhtu ja ootamatu külaline Oli soe suveõhtu. Päike hakkas vaikselt metsa taha vajuma, värvides taeva roosaks ja lillaks. 5-aastane poiss nimega Mikk istus oma koduaknal ja vaatas, kuidas kraanad sadamas tööd lõpetasid. Kõik tundus rahulik. Aga meri... meri oli sel õhtul kuidagi teistsugune. See ei loksunud vaikselt, vaid särises ja mürises, nagu oleks tal mingi suur saladus rääkida. Äkitselt märkas tuletorni vaht, et kaugel horisondil tõuseb midagi ränka. See ei olnud lihtsalt laine. See oli Hõbedane Hiidlane – üks määratult suur ja mürisev veemüür, mis liikus otse Rannapiiri linna suunas. „Häire! Häire!“ hüüdis tuletornivaht. „Suur laine on tulemas!“ Kogu linn ärkas. Inimesed jooksid tänavatele, koerad haukusid ja kassid ronisid kiiresti puude otsa. Aga laine oli kiirem. Mürts! – ja esimene vesi jõudis rannaliivale. Larts! – ja vesi voolas juba mööda tänavaid. Varsti oli kogu linn nagu üks suur ja sügav bassein. Majade esimesed korrused jäid vee alla, autod hulpisid nagu korgid ja pargi liumäed paistsid veest välja nagu veidrad saared. Kraanad asuvad tegutsema Kõrge-Kalle, Pikk-Peeter ja Tugev-Toomas ei jäänud aga ootama. Nad olid küll raudsed masinad, aga neil oli suur ja soe süda. „Mehed, tööle!“ hüüdis Kõrge-Kalle oma madala bassihäälega, mis pani isegi veepinna võbisema. „Keegi ei tohi märjaks jääda!“ Kõrge-Kalle sirutas oma pika noole kaugele linna kohale. Ta nägi ühte kollast bussi, mis oli keset turuväljakut kinni jäänud ja vesi tõusis juba akendeni. Bussis istusid lapsed ja nende õpetaja. Kalle laskis oma konksu alla, haakis selle ettevaatlikult bussi katuse külge ja
– vupsti! – tõstis ta kõrgele õhku. Ta asetas bussi õrnalt kõrge künka peale metsa servas, kus oli kuiv ja turvaline. Samal ajal oli Pikk-Peeter ametis loomadega. Ta nägi, et linna loomaaias ja taludes olid loomad hädas. Ta leidis laost ühe suure ja lameda platvormi, mis nägi välja nagu lendav vaip. Ta pani selle maa lähedale ja hüüdis: „Kõik pardale! Kiiresti!“ Lehmad tegid „muu“ ja ronisid platvormile, lambad tegid „mää“ ja vudisid järele. Isegi üks vana ja laisk karu, kes oli metsa tagant linna mett otsima tulnud, ronis platvormile. Pikk-Peeter tõstis nad kõik korraga kõrgele pilvepiirile ja kandis nad metsa kõige kõrgemale lagendikule. Tugev-Toomas ja uppuvad masinad Tugev-Toomas oli aga kõige kangem masinate päästja. Ta nägi, et politseiautod, tuletõrjeautod ja isegi jäätiseauto olid vee vangi jäänud. Nende mootorid turtsusid ja nad ei saanud enam paigast. Toomasel oli kaasas suur magnet. Ta lasi selle alla ja klõps! – magnet tõmbas kõik autod enda külge nagu nööpnõelad. Ta tõstis terve rea autosid korraga üles. Jäätiseauto juht oli nii tänulik, et lubas kraanale pärast tänutäheks kümme kasti šokolaadijäätist anda (kuigi kraanad eelistavad tavaliselt masinaõli). Mikk vaatas seda kõike oma maja katuselt. Tema kodu oli kõrgel künkal, nii et vesi nendeni ei ulatunud, aga ta muretses oma naabrite pärast. Järsku märkas ta, et üks väike kutsikas oli jäänud triivima ühe puust pesupali peal otse keset sügavat vett. „Appi! Vaadake sinna!“ hüüdis Mikk ja viipas käega. Kõrge-Kalle kuulis poissi. Ta pööras oma suurt kabiini ja suunas oma võimsad prožektorid veele. Ta nägi tillukest kutsikat, kes värises ja niuksus. Kalle ei saanud oma suurt konksu kasutada, see oli liiga suur ja raske. Ta tegi midagi muud – ta haaras oma „käpaga“ ühe suure ja pehme päästevõrgu, laskis selle tasa-tasa kutsika alla ja kergitas väikese selli otse Miku rüppe. Öö möödub ja vesi taandub Terve öö töötasid kolm kraanat väsimatult. Nad tõstsid, kandsid ja päästsid. Nad ei tüdinud kordagi. Nende metallist liigesed küll kriuksusid väsimusest, aga nad teadsid, et Rannapiiri linna rahvas loodab nende peale. Kui hommikune päike hakkas uuesti metsa tagant tõusma, hakkas ka suur laine
taanduma. Vesi voolas aeglaselt tagasi merre, jättes tänavad küll poriseks ja märjaks, aga kõik elanikud olid päästetud. Inimesed tulid metsa servalt alla linna poole. Nad kallistasid üksteist ja paitasid oma loomi. Siis nad vaatasid sadama poole, kus kolm suurt kraanat seisid nüüd vaikselt, pea norgus. Nad olid nii väsinud, et olid peaaegu magama jäänud. „Aitäh, kraanad!“ hüüdis kogu linn kooris. Mikk jooksis sadamasse, kaasas suur ämbritäis parimat määret ja pehme lapp. Ta ronis treppidest üles ja tegi Kõrge-Kalle metallist jala puhtaks. „Te olete tõelised kangelased,“ sosistas Mikk. Kraana Kalle tegi ühe vaikse „piiks-piiks“ oma signaaliga, mis tähendas kraanade keeles: „Pole tänu väärt, väike sõber. Nüüd on aeg magada.“ Uni tuleb linna Nüüd, kui linn oli jälle kuiv ja kõik turvaliselt kodus, saabus vaikus. Metsa taga kohisesid puud uinutavalt. Rand oli jälle rahulik ja lained laksusid pehmelt vastu kallast, justkui paludes vabandust eilse müra pärast. Mikk puges oma pehmesse voodisse. Ta sulges silmad ja mõtles Kõrge-Kallele, Pikk-Peetrile ja Tugev-Toomasele, kes valvasid linna ka siis, kui nad magasid. Ta kuulis kaugelt sadamast veel viimast metallist kolksatust – see oli Tugev-Toomas, kes end mugavamalt sisse seadis. Ja nii jäi Rannapiiri linn magama. Magasid inimesed, magasid loomad, magasid suured masinad ja magas ka väike Mikk.