🌲 Marta otsustab
Martal oli nimekiri. Mitte poes-käimise nimekiri ega kodutööde nimekiri, vaid metsa-nimekiri. Ta oli selle kirjutanud eile õhtul voodis, taskulambi valgel, sest mõned asjad nõuavad taskulampi.
Nimekirjas seisis:
1. Ei lähe sügavamale kui kolm käänakut.
2. Ei vaata tagasi (sest raamatutes läheb see alati halvasti).
3. Ei jookse (sest jooksmine tähendab, et on põhjust joosta).
4. Kui midagi räägib, siis EI VASTA.
5. Kummikud.
Viies punkt oli kõige olulisem. Kummikud tähendavad, et oled valmis, aga mitte liiga innukas. Kedagi ei söö ära, kui tal on kummikud jalas. See oli Marta arvates fakt.
Ta seisis praegu metsa serval ja luges nimekirja veel korra läbi. Päike paistis. Tuul oli vaikne. Kuusk tema ees seisis nii sirgelt, nagu oleks keegi ütlenud talle: „Seisa ilusti, tuleb külaline."
Marta pistis nimekirja taskusse ja astus esimese sammu. Sammal vajus kummiku all muljaks. Mets lõhnas nii, nagu mets alati lõhnab – natuke niiskelt, natuke magusalt, natuke nagu vana raamat, mille vahel on unustatud leht.
„Nii," ütles Marta metsale, sest ta oli viisakas inimene ja leidis, et kohale jõudes tuleks tere öelda. „Ma tulin. Aga mul on reeglid."
Mets ei vastanud. See oli hea märk. Reegel number neli ei pidanud veel tööle hakkama.
🤫 Liiga vaikne
Probleem oli see, et mets oli liiga korralik.
Marta oli metsa juba varem käinud, muidugi. Iga laps on käinud. Aga tavaliselt on mets natuke segane – oksi vedeleb tee peal, kusagilt kostab tikutamine, mõni lind karjub nii, nagu oleks talle jalale astutud. See on normaalne. Metsas on alati keegi, kes on pahane.
Täna mitte.
Täna oli mets nagu elutuba enne jõulukülaliste tulekut. Samblavaip puhas ja ühtlane. Valgus tuli puude vahelt täpselt õige nurga all, nii et kõik nägi välja nagu pildiraamatus. Üks tihane istus oksal ja keeras pead täpselt nii, nagu tihased piltidel teevad – veidi viltu, üks silm kaamera poole.
Marta peatus.
Ta vaatas tihasel otsa. Tihane vaatas vastu. Mitte nagu linnud tavaliselt vaatavad – kiire pilk ja minema –, vaid otse, nagu tal oleks asi. Ei pilgutanud. Kaks sekundit. Kolm. Neli.
„Sa oled natuke liiga tihane," ütles Marta linnule.
Tihane keeras pead täpselt teisele poole – täpselt samavõrd kraadi, täpselt sama kiirusega, nagu peegeldus. Ja jäi vaatama. Endiselt ei pilgutanud.
Marta kitsendas silmi. Ta vaatas ümber. Kuused rivistuses. Samblapadjad puhased. Üks seen – punase mütsiga, valged täpid – seisis tee ääres nagu väike majakas.
See oli liiga ilus. Mitte hirmutavalt liiga ilus, vaid nii, nagu keegi oleks lugenud raamatut metsade kohta ja siis proovinud ühe järgi teha. Peaaegu õige. Aga natuke liiga hoolikalt.
Marta kõndis edasi, aga aeglasemalt. Mitte sellepärast, et ta kartis. Sellepärast, et ta mõtles.
🦊 Esimene nihke
Esimene käänak, teine käänak. Marta luges neid, sest nimekiri ütles kolm ja ta oli aus inimene, isegi enda reeglitega.
Teisel käänakul ta peatus, sest kuulis oksa murdumist. Paremal pool. Seda juhtub metsas – loomad käivad ringi, oksad murduvad. Normaalne.
Ainult et oks murdus täpselt samal hetkel, kui Marta astus kuiva lehele. Täpselt. Mitte sekund enne ega pärast, vaid nii, nagu keegi oleks oodanud seda lehte.
Marta astus teisele lehele. Praks.
Paremal pool: praks.
Marta seisis vaikselt. Paremal pool: vaikus.
„Loom," ütles Marta kindlalt. Sest see oli kõige mõistlikum seletus. Loomad kõnnivad metsas. Loomad astuvad okstele. Mõnikord loomad kõnnivad samas rütmis kui sina, sest – sest miks mitte. Loomadel on omad asjad.
Ta kõndis edasi. Mõne sammu pärast märkas ta varju. Oma varju, pikka ja kõhna, nagu kümneaastaste varjud ikka on. Vari langes vasakule, nagu peabki, sest päike oli paremal.
Aga siis vaatas ta teist korda.
Vari liigutas kätt. Mitte koos Martaga – natuke pärast. Nagu keegi, kes vaatab sind ja siis mõtleb: „Ahah, käsi, jah, ma ka."
Marta tõstis parema käe. Vari tõstis parema käe. Aga natuke aeglasemalt. Ja natuke liiga kõrgele.
Marta lasi käe alla. Siis tõstis sama käe uuesti – aeglaselt, täpselt nii kõrgele kui enne. Vari tõstis käe. Aeglaselt. Natuke liiga kõrgele.
Ta lasi käe alla ja vaatas varju teravalt. Vari oli nüüd täiesti normaalne. Nagu polekski midagi juhtunud.
„Ilmselt pilv," ütles Marta. Ta vaatas üles. Taevast ei olnud ühtegi pilve.
🪵 Teine nihke
Kolmas käänak. Viimane lubatud käänak. Marta peatus ja vaatas rada, mis jätkus edasi pimedama metsa poole. Ta ei läinud sinna. Reeglid on reeglid.
Aga ta jäi seisma ja kuulas.
Mets kuulas vastu. See on kummaline tunne – kui sa kuulad midagi ja tunned, et see miski kuulab sind tagasi. Mitte kõrvadega, sest metsal pole kõrvu. Aga kuidagi. Nagu terve mets oleks korraks hinge kinni tõmmanud.
Marta astus kaks sammu vasakule.
Kusagil eemal – ehk kakskümmend meetrit, ehk viiskümmend, raske öelda – astus midagi kaks sammu. Aga natuke hiljem. Nagu echo, mis on liiga aeglane.
Marta astus kolm sammu paremale.
Eemal: kolm sammu. Hiljem. Ja kolmas samm oli natuke raskem kui kaks esimest, nagu keegi oleks ära unustanud, milline rütm oli.
Marta seisis ja mõtles.
Ta astus ühe pika ja kaks lühikest sammu. Pikk-lühike-lühike.
Eemal: pikk-lühike-lühike. Aga teine lühike samm tuli topelt – kaks korda. Nagu keegi oleks saanud hoogu ja ei osanud pidurdada.
Marta kortsutas kulmu.
😂 Kolmas nihke
Marta köhatas. Mitte sellepärast, et ta pidi – lihtsalt sellepärast, et vaikus hakkas kogunema ja vaikus, mis koguneb, vajab lõhkumist.
Väike köhatus. Khm.
Metsast, kusagilt, tuli vastus: KHM.
Mitte kaja. Kaja tuleb kohe ja on õhem. See tuli kaks sekundit hiljem ja oli natuke valjem. Nagu keegi oleks kuulnud köhatust esimest korda elus ja mõelnud: „Ahah, nii see käib," ja siis proovinud, aga natuke liiga innukalt.
Marta köhatas uuesti, seekord pikemalt. Khm-khm.
Mets: KHM-KHM-KHM.
Kolm korda. Üks liiga palju. Ja kolmas köhatus oli natuke kõrgem, nagu see oleks ära libastunud.
Marta avas suu. Ta sulges suu. Ta avas selle uuesti.
Siis ta naeratas. Mitte suurelt ega valjusti – natuke. Nagu see naeratus, mis tuleb siis, kui keegi teeb väga halba imitatsiooni sinust ja sa ei taha naerda, aga sa ei saa mitte naerda.
Ta proovis midagi uut. Ta plaksutas kaks korda käsi.
Mets plaksutas. Aga see kõlas nagu kaks oksa, mis löödi kokku – mitte päris plaks, rohkem nagu KLÕPS-KLONKS. Ja üks plaksutus tuli veidi liiga vara, nii et rütm oli paigast ära.
Marta naeris. Päriselt, häälega, käed kõhu peal.
See tuli ootamatult – naer lihtsalt tuli, nagu naer tuleb, ilma et keegi oleks öelnud „nüüd naera". Sest see oli naljakas. Mets proovis. Mets ei olnud selles hea. Ja just see oligi naljakas.
🎵 Marta mängib kaasa
Naer jäi kõhtu soojaks tundeks ja Marta otsustas – sest Marta oli otsustaja – et kui keegi proovib sinuga mängida, siis on viisakas mängida vastu.
Ta koputas puutüvele. Kolm koputust: tok-tok-tok.
Kuskil vastas midagi: tok-tok. Ainult kaks. Nagu kolmas oleks ära ununud.
Marta koputas uuesti: tok-tok.
Mets: tok-tok-tok-tok. Neli. Liiga palju. Nagu keegi, kes sai eelmise vea eest pahandada ja nüüd ülekompenseerib.
Marta hammustas huulde, et mitte naerda. Ta otsustas proovida midagi raskemat. Ta trampis jalgadega väikese rütmi – tramp-tramp-paus-tramp.
Mets oli korraks vait. Pikk vaikus, nagu keegi mõtleks väga keskendunult.
Siis: tramp-paus-tramp-tramp.
Vale järjekord. Aga peaaegu. Peaaegu õige.
Marta istus kännule. Ta võttis oksa ja koputas kännule rütmi – lühike-lühike-pikk. Nagu morsekood, aga ilma tähenduseta.
Mets vastas. Seekord oli rütm – kas see oli võimalik? – peaaegu õige. Lühike-lühike-pikk. Ainult „pikk" oli natuke liiga pikk, nagu keegi oleks unustanud, millal lõpetada.
„Sa õpid," ütles Marta tasa.
Tuul liigutas oksi. Või mets liigutas oksi. Või oksad liikusid ise. Vahet polnud – see tundus nagu noogutus.
Marta koputas uuesti ja seekord ta ei kuulanud vastust. Ta lihtsalt koputas. Ja kusagilt koputati vastu. Mitte päris koos, mitte päris õigesti, aga koos. Umbes nii, nagu kaks inimest, kes laulavad koos laulu, mida kumbki päris ei tea.
🌿 Dialoog ilma sõnadeta
Marta pani oksa maha. Ta istus kännul ja vaatas metsa, ja mets – mis iganes see tähendas – vaatas vastu.
Tuul liikus. Mitte tugev tuul – selline, mis liigutab ainult kõige peenemat oksa, kõige kergemat lehte. Ja oksad liikusid nii, et valgus muutus. Laigud maas nihkusid, aeglaselt, nagu keegi joonistaks sõrmedega liiva peale.
Marta vaatas valguslaike. Need liikusid tema poole, siis eemale. Poole, eemale. Nagu hingamine. Nagu meri, aga kuival maal.
Ta tõstis sõrme ja joonistas õhku aeglaselt kaare. Kusagilt ült kukkus leht – täpselt selle kaare piirjoont mööda, nii tundus. Või lihtsalt kukkus. Oksad liikusid. Võib-olla tuule pärast. Võib-olla mitte. Valgus muutus tema sõrmede järgi, või tema sõrmed liikusid valguse järgi – ta ei osanud enam öelda, kumb oli enne.
Siis jäi kõik seisma. Tuul vaikis. Oksad seisid. Valgus jäi paigale ja Marta käsi jäi paigale ja mets jäi paigale, ja see hetk kestis – mitte kaua, mitte lühidalt, vaid täpselt nii kaua kui vaja.
Marta hingas sisse. Mets lõhnas sammalde ja vana puidu ja millegi järele, millel nime ei ole – see lõhn, mis tuleb siis, kui miski väga vana on korraks rõõmus.
Ta ei öelnud midagi. Ei pidanudki. Mõned asjad ei ole sõnade jaoks – need on selle jaoks, et sa istud kännul ja sinu ümber on mets, ja korraks on kõik täpselt seal, kus peab olema. Mitte liiga ilus. Mitte liiga korralik. Lihtsalt õige.
🏡 Tagasitee
Marta tõusis. Kännul oli tema kummikute jälg – kaks väikest lohku samblasse, nagu mets oleks ta istumist meelde jätnud.
Ta kõndis tagasi. Kolmas käänak, teine käänak, esimene käänak. Seekord ei murdunud ükski oks koos temaga. Tihane oli läinud. Punase mütsiga seen seisis endiselt tee ääres, aga nüüd oli ta natuke viltu, nagu keegi oleks teda nihutanud ja siis mõelnud, et ega keegi ei märka.
Marta märkas. Ta naeratas seenele. Seen ei vastanud, aga seened ei vastagi – see on nende õigus.
Metsa serval peatus ta ja kõhkles. Mitte sellepärast, et ta tahtis jääda – ta teadis, et on aeg minna. Pigem sellepärast, et ta tahtis midagi öelda ja ei teadnud mida.
„Sa pead veel harjutama," ütles ta üle õla.
Talle tundus – aga ta polnud kindel ja ei pidanudki olema –, et kusagil eemal liikus üks oks ilma tuuleta. Nagu kehitus. Nagu naeratamine millegi sees, millel pole nägu.
Marta astus metsast välja. Päike oli soe ja tavaline ja muru oli lihtsalt muru. Ta kõndis kodu poole ja kummikud tekkisid teele märgi nagu alati.
Taskus oli nimekiri. Ta võttis selle välja ja vaatas. Viis reeglit, hoolikalt kirjutatud. Ta mõtles hetke, siis kirjutas kuuenda:
6. Kui mets proovib nalja teha – naera. Ta pingutab.
Ta volitis paberi kokku ja pistis taskusse tagasi ja kõndis edasi, ja kõik oli hästi, ja kummikud lonkisid, ja kusagil tema selja taga, kaugel, astus keegi oksa peale. Ühe korra liiga palju. Ja sellest piisas.