Väike ekskavaator suurte masinate maailmas

SeiklusMaagiaSõprusLoodus

Elas kord, mitte väga kaugel siit, linna servas ühel tohutult suurel ehitusplatsil, üks väike kollane masin. Tema nimi oli Kopa-Kusti. Kusti oli miniekskavaator. Ta oli säravkollast värvi, tema roomikud olid süsimustad ja tema kopa vars oli täpselt nii pikk, et ulatus kenasti kaevama väikeseid auke ja kitsaid kraave. Tema mootor tegi töötades pehmet ja vaikset häält: "Põrr-põrr-põrr, põrr-põrr-põrr." Kusti oli väga töökas ja talle meeldis tema töö. Ta armastas värsket mullalõhna ja seda tunnet, kui tema väike terasest kopp haukas maast täpselt õige suurusega suutäie liiva. Kuid Kustil oli üks

mure. Ta oli väga väike. Eriti väike tundus ta siis, kui ta vaatas ringi Suurel Ehitusplatsil. Sellel ehitusplatsil töötasid nimelt maailma kõige suuremad, kõige tugevamad ja kõige lärmakamad masinad. Seal oli Kallur-Kalle. Kalle oli nii suur, et tema rehvid olid kõrgemad kui kolm Kustit üksteise otsas. Kalle vedas tohutuid kivimägesid ja liivahunnikuid. Kui tema mootor käima pandi, mürises terve maa: "BRRR-MÜRRR-MÜRRR!" Ja kui ta oma kasti tühjaks kallas, kõlas see nagu pikne: "KOLKS-MÜRR-KOLAHH!" Seal oli ka Kraana-Klaus. Klaus oli nii pikk, et tema nina puudutas pilvi. Ta tõstis raskeid terastalasid

ja hiiglaslikke betoonplokke kõrgele taevasse, et ehitada pilvelõhkujaid. Klaus oli väga uhke ja väärikas. Ta liikus aeglaselt ja tema trossid vihisesid tuules: "Vihh-vuhh, vihh-vuhh." Ja muidugi oli seal Buldooser-Bruno. Bruno oli lai ja võimas. Tal oli ees hiiglaslik sahk, millega ta lükkas teelt eest suuri kive ja kände, nagu need oleksid kerged sulest padjad. Bruno hääl oli madal ja jõuline: "RÖARRR-RÖARRR!" Nende kõrval tundis Kopa-Kusti end sageli nagu väike sipelgas suurte elevantide keskel. Teine peatükk: Suurte masinate naljad Igal hommikul, kui päike tõusis ja kastetilgad masinate läikivalt värvilt aurustusid, kogunesid kõik masinad platsi keskele, et saada töödejuhatajalt päeva ülesanded. "Tere hommikust, suured masinad!" hüüdis töödejuhataja, kellel oli peas kollane kiiver ja käes suur jooniste rull. "Täna on meil palju tööd!" Kallur-Kalle pidi vedama sada koormat kruusa. Kraana-Klaus pidi tõstma paika uue maja katuse. Buldooser-Bruno pidi tasandama terve suure põllu, et sinna saaks ehitada parkla. "Ja mida teeb meie väike Kusti?" küsis Kraana-Klaus oma kõrgustest, vaadates alla tillukese ekskavaatori poole. "Kas sa kaevad täna jälle lillepeenraid?" Suured masinad naersid sõbralikult, aga Kustil oli natuke kurb. "Mürr-hah-hah," naeris Buldooser-Bruno. "Ära muretse, väike

sõber. Keegi peab ju aia äärde ka väikeseid auke tegema. Jäta suured ja rasked tööd meie hooleks." Kusti langetas oma kopa kurvalt maha. Ta tahtis ka teha midagi suurt ja tähtsat. Ta tahtis näidata, et kuigi ta on väike, on temast palju kasu. "Ma oskan väga täpselt kaevata," ütles Kusti vaikselt, "põrr-põrr." Kuid suured masinad panid juba oma mootorid möirgama ja sõitsid mürinal tööle. Kusti veeres oma väikestele roomikutele toetudes platsi nurka. Tema ülesandeks oli kaevata kitsas kraavike uue kõnnitee äärde, kuhu hiljem pidi pandama valguskaabel. See oli vajalik töö, aga Kusti tundis, et ta suudaks enamat. Ta tegi oma tööd hoolega. Tema väike kopp liikus üles ja alla, võttis mulda ja asetas selle kenasti kõrvale: "Kriiks-kraaks, põrr-põrr, siuh-säuh." ### Kolmas peatükk: Ootamatu takistus Päev hakkas õhtusse jõudma. Taevas muutus oranžiks ja roosaks. Suured masinad olid peaaegu oma päevatööga valmis saanud. Kallur-Kalle oli väsinud ja tema rehvid olid tolmused. Kraana-Klaus lasi oma trossid puhkama. Buldooser-Bruno mootor tegi juba unistemat häält. Järsku kostis ehitusplatsi teisest otsast kõva vile. See oli töödejuhataja! Ta jooksis kiiresti ja viipas kätega. "Stopp! Kõik masinad, seis! Meil on hädaolukord!" hüüdis ta. Kõik masinad, nii suured kui ka väike Kusti, ruttasid (või veeresid) kohale. Töödejuhataja seisis suure betoonist toru juures, mis pidi saama uue linnaosa peamiseks veetoruks. See oli väga suur toru, aga see oli pandud sügavale kraavi ja kraavi ääres olid suured vanad puujuured ja kivid. "Mis juhtus?" küsis Kraana-Klaus sügava häälega. "Vaadake sinna alla," ütles töödejuhataja murelikult. "Siia sügavasse ja kitsasse prakku, otse suure toru ja kivi vahele, on kukkunud väike siilipere! Ema-siil ja kolm väikest siilipoega on seal kinni. Nad ei saa ise välja ja kui me neid ei aita, ei saa me toru paika lükata. Kuid mis veel hullem – neil on seal all väga külm ja pime." Kõik masinad vaatasid murelikult alla. Kraav oli tõesti sügav ja ava väga kitsas. "Mina aitan!" möirgas Buldooser-Bruno. "Ma lükkan selle kivi lihtsalt eest ära!" Ta ajas oma suure saha õieli ja hakkas lähemale sõitma: "RÖARRR!" "Ei, Bruno, pea kinni!" hüüdis töödejuhataja. "Sa oled liiga suur ja tugev. Kui sa kivi lükkad, võib muld kokku variseda ja siilid jäävad mulla alla kinni." Bruno tõmbus kurvalt tagasi.

Ta oli liiga suur. "Siis aitan mina," ütles Kraana-Klaus. "Ma lasen oma pika trossi koos suure konksuga alla ja tõstan kivi pealt ära." Ta hakkas oma ketti alla laskma: "Klin-klõnn, klin-klõnn." "Ei, Klaus, oota!" hüüdis töödejuhataja jälle. "Su konks on liiga suur, see ei mahu sinna kitsasse prakku kivi ja toru vahel. Sa ei saa seda kätte." Klaus keris oma trossi ohates tagasi üles. Ta oli liiga suur. "Ehk saan mina oma kasti sinna vahele suruda?" pakkus Kallur-Kalle, kuigi ta teadis isegi, et ta on liiga lai. "Ei, Kalle, sina

ka ei mahu," ohkas töödejuhataja. "Meil on vaja kedagi... kedagi väga väikest, väga osavat ja väga ettevaatlikku. Kedagi, kes mahub sinna juurte vahele ja suudab kivi ümbert maa lahti kaevata ilma siiliperekonda ehmatamata." Neljas peatükk: Väike masin, suur kangelane Kõik suured masinad vaatasid üksteisele otsa. Nad olid maailma tugevaimad ja suurimad masinad, aga nad ei saanud midagi teha. Siis pöörasid nad kõik oma pilgud vaikselt Kopa-Kusti poole. Kusti väike mootor põksus kiiresti: "Põrr-põrr-põrr-põrr!" See oli tema hetk. "Mina," ütles Kusti julgelt. "Mina saan aidata. Ma olen väike ja mu kopp

on väga täpne." "Kas sa oled kindel, Kusti?" küsis töödejuhataja. "See on väga keeruline ja kitsas koht. Sa pead olema äärmiselt õrn." "Ma annan endast parima," lubas Kusti. Ta veeres ettevaatlikult suure kraavi servale. Suured masinad jälgisid teda hinge kinni pidades. Kallur-Kalle ei teinud piiksugi.

Buldooser-Bruno lülitas oma mootori peaaegu päris välja, et siile mitte hirmutada. Kusti vaatas alla. Seal, sügaval kitsas praos, nägigi ta väikest okkalist

ema-siili ja kolme pisikest, halli siilipoega. Nad olid hirmul ja surusid end üksteise vastu. Kusti lasi oma kopa varre alla. See liikus sujuvalt

ja vaikselt: "Sssss-tsihh." Tema väike kopp mahtus täpselt suurte puujuurte ja betoontoru vahele. Kõigepealt pidi Kusti eemaldama mulda kivi ümbert. Ta võttis oma väikese kopaga natukene mulda, tõstis selle ettevaatlikult üles ja pani kraavi servale. "Kriiks... tõst... plops." Ta tegi seda uuesti. Ja uuesti. Ta

liikus millimeetri haaval. Kusti teadis, et ta ei tohi teha ühtegi viga. Ema-siil vaatas väikest kollast kopaotsa, aga ta ei kartnud, sest

see liikus nii aeglaselt ja rahustavalt. Kui kivi ümbert oli muld ära võetud, nägi Kusti, et kivi saab nüüd paigast nihutada. Kuid see

oli tema väikese kopa jaoks päris raske. Ta toetas oma roomikud kõvasti vastu maad, võttis sügavalt hinge (nii palju kui üks ekskavaator hingata saab) ja lükkas õrnalt, aga kindlalt oma kopaga kivi alt. Tema mootor tegi pingutusest veidi valjemat häält: "PÕRR-PÕRR-PÕRR-PÕRR!" Ja siis... nihk! Kivi veeres õrnalt küljele ja tee siilidele oli vaba! "Tubli, Kusti!" sosistas töödejuhataja. Ta ronis väikese redeliga kraavi, pani kätte paksud kindad, tõstis siilipere ettevaatlikult korvi sisse ja tõi nad turvaliselt maa peale. Siilid viidi lähedalasuvasse metsatukka, kus nad rõõmsalt põõsaste vahele vantsisid. Viies peatükk: Unine ehitusplats Kui siilid olid päästetud, puhkesid suured masinad rõõmust huilgama. Kallur-Kalle tuututas oma pasunat: "TUUUT-TUUUT!" Buldooser-Bruno mürises õnnelikult: "RÖARRR-BRRR!" Ja Kraana-Klaus kõlgutas oma konksu rõõmsalt edasi-tagasi. "Kusti, sa oled tõeline kangelane!" ütles Kraana-Klaus. "Me olime rumalad, kui arvasime, et ainult suured masinad suudavad tähtsaid asju teha. Täna tegid sa midagi, mida meie oma suure jõuga ei suutnud." "Täpselt nii," nõustus Buldooser-Bruno. "Sinu täpsus ja hoolikus päästsid päeva. Sa oled väike, aga su teod on suured!" Kusti oli nii uhke ja õnnelik, et ta lausa läikis kollaselt loojuva päikese valguses. Tema

mootor nurrus nüüd väga vaikselt ja rahulolevalt: "põrr-põrr, põrr-põrr." Ta teadis nüüd, et igal masinal – olgu ta suur või väike – on oma tähtis töö ja oma eriline oskus. Taevas ehitusplatsi kohal muutus nüüd tumesiniseks. Esimesed tähed hakkasid vilkuma, täpselt nagu väikesed lambid kaugel üleval. Oli aeg magama minna. Töödejuhataja lehvitas masinatele: "Head ööd, masinad! Homme on uus päev." Suured masinad sõitsid aeglaselt oma parkimiskohtadele. Nende rehvid tegid kruusal pehmet sahinat: "Kruks-kraks, kruks-kraks." Kallur-Kalle lasi oma kasti aeglaselt alla. "Tšuhhh," ohkas ta väsinult ja pani silmad kinni. Tema suur mootor jäi vait. Buldooser-Bruno langetas oma raske saha vastu pehmet maad. See oli talle nagu padi. "Puffff," tegi ta ja uinus. Kraana-Klaus keeras oma pika noole nii, et see ei segaks tuult, ja lasi konksu vaikselt maad puudutama. "Klinnn," kõlas vaikne heli, kui ta mootori välja lülitas. Ja kõige lõpuks veeres oma kohale väike Kopa-Kusti. Ta oli tänasest seiklusest väga väsinud, aga väga õnnelik. Ta voldkis oma kopa varre kenasti kokku, täpselt nii, nagu ta oleks käed rinnal risti pannud. Ta tundis, kuidas jahe õhtuõhk paitab ta kollast kabiini. Ta

kuulas, kuidas kogu ehitusplats vajus sügavasse vaikusesse. Ainult kuskilt eemalt, metsatukast, kus nüüd magas väike siilipere, kostis vahel tuule sahinat. Kusti sulges oma esituled. Ta lasi oma mootoril veel viimast korda teha ühe sügava, unise ohke: "Põrrr... põrrr... psššš..." Kõik masinad magasid. Ehitusplats magas. Terve linn magas. Nüüd on ka sinul aeg oma silmad kinni panna ja unedemaale sõita. Võib-olla näed sa unes väikest Kopa-Kustit, kes kaevab sulle pilvede sisse pehmeid ja kohevaid unistusi. Head ööd!

Järgmine lugu

Oskar ja paraadimasinate öö

See on lugu väikesest poisist nimeks Oskar, kes elas Tallinna lähedal metsaveeres. Oskar oli just saanud viieaastaseks ja kui sa oleksid piilunud tema tuppa, oleksid sa arvanud, et oled sattunud hiigelsuurde garaaži. Tema voodi all elasid kallurid, riiulitel puhkasid kiired sportautod ja vaiba peal jooksis maantee, kus sõitsid hääletult prügiautod ja kraanad. Kuid sel õhtul ei mänginud Oskar oma tavaliste autodega. Ta istus akna all ja vaatas taevast, kus sadas pehmet laia lund. Homme oli väga tähtis päev – Eesti Vabariigi aastapäev. Ja mis kõige põnevam: Tallinnas pidi toimuma suur paraad. "Ema, kas soomukid on ka päriselt nii suured nagu piltide peal?" küsis Oskar, kui ta lõpuks pidžaama selga sai. "Veel suuremad, kallis," vastas ema naeratades ja sättis teki poisi lõua alla. "Nad on raudsed, tugevad ja mürisevad nii, et maapind väriseb. Aga nüüd pane silmad kinni. Kui sa ruttu uinud, jõuab homne hommik kiiremini kohale." Oskar sulges silmad ja uinus peaaegu silmapilkselt. Ja just siis algas tema seiklus. Unenägu suurest ettevalmistusest Oskar ei olnudki enam oma voodis. Ta seisis keset suurt, valgustatud angaari. See oli nii kõrge, et katus kadus pimedusse, ja nii lai, et seinu polnud näha. Kuid kõige uskumatum oli see, mis oli tema ümber. Seal seisid nad reas – hiiglaslikud, oliivirohelised ja võimsad masinad. Need olid paraadi peategelased. Oskari kõrvale veeres üks väike, aga väga asjalik masin. See oli mehitamata maismaasõiduk nimeks THeMIS. Ta nägi välja nagu tanki ja robotniiduki segu, aga tal ei olnud juhti. "Tere, Oskar!" piiksus robot sõbralikult. "Meil on siin pisut abi vaja. Paraad algab juba mõne tunni pärast, aga kütuseautod on lumme kinni jäänud ja meie roomikud vajavad viimast läiget." Oskari silmad läksid suureks. "Kas mina saan aidata?" "Muidugi! Sulle meeldivad ju masinad," vastas robot. Ta ulatas Oskarile võlukindad, mis tegid poisi käed tugevaks ja kiireks. Soomukite kuningriik Esimene masin, kelle juurde Oskar läks, oli Pasi. See oli kuue suure rattaga soomustransportöör. Pasi tundus Oskari kõrval nagu suur maja. "Tere, Pasi!" ütles Oskar ja patsutas masina jahedat metallkülge. "Tere-tere, väike sõber," mürises Pasi madala häälega. "Ole hea, kontrolli mu rehve. Ma pean Vabaduse väljaku munakividel sõitma nii sirgelt, et keegi ei kõigu." Oskar võttis suure manomeetri ja kontrollis Pasi rattaid. Ta kuulis, kuidas õhk saises kindlalt ja tugevalt. Iga kord, kui ta ratast puudutas, hakkas see hõbedaselt särama. Pasi oli valmis. Siis aga kuulis Oskar rasket kolinat. Angaari nurgas seisis CV9035 – suur lahingumasin, millel olid all roomikud. Ta nägi välja väga karm ja tõsine. "Mis viga, suur masin?" küsis Oskar julgelt. "Ah, üks mu roomikulüli on kivi vahele saanud," kurtis lahingumasin. "Ma ei saa ju paraadil lonata. See rikub rütmi ära!" Oskar ei kohkunud. Ta ronis osavalt roomiku peale, täpselt nii nagu ta ronis mänguväljakul ronimispuudel. Ta leidis kivi üles, lükkas selle oma võlukinnastega minema ja määris roomikut erilise "tähetolmu-õliga". Masin proovis korraks liikuda – roomikud liikusid sujuvalt ja hääletult nagu uisud jääl. "Suur tänu, Oskar! Nüüd olen ma paraadi kõige kiirem roomiklane!" hüüdis CV90. K-Komando ja päästjad Kuid paraad ei koosne ainult sõjaväest. Angaari teises otsas helendasid sinised ja punased tuled. Oskar jooksis sinna ja nägi politsei kiirreageerijate suuri musti maastureid ja päästeameti hiiglaslikku punast tuletõrjeautot nimeks Kõue. Kõuel oli katusel suur redel ja ta oli nii puhas, et Oskar nägi oma peegelpilti tema ukselt. "Oskar, kas sa tead, mis on meie kõige tähtsam ülesanne?" küsis tuletõrjeauto. "Inimeste aitamine?" pakkus Oskar. "Täpselt nii. Aga paraadil on meie ülesanne näidata lastele, et me oleme alati olemas. Kas sa aitaksid mu vilkurid eriti heledaks poleerida?" Oskar võttis pehme lapi ja nühkis siniseid tulesid, kuni need sädelesid nagu kalliskivid. Iga kord, kui ta lõpetas, tegi auto korraks "piip-piip!", mis tähendas "aitäh!". Suur start Vabaduse väljakule Äkki hakkas angaaris kostma pasunate puhumist. See oli märk – paraad pidi algama! Kõik masinad käivitasid korraga oma mootorid. See oli maailma kõige võimsam hääl. See polnud müra, vaid nagu hiiglaslik südamelöök: TUM-TUM, TUM-TUM. "Hüppa peale, Oskar!" hüüdis robot THeMIS. Oskar istus roboti peale ja nad veeresid pikas rivis angaarist välja. Väljas oli öö asendunud kirka talvehommikuga. Taevas oli sini-must-valge: sinine taevas, mustad puude siluetid ja valge lumi. Inimesed seisid teede ääres, lehvitasid lippe ja hüüdsid: "Elagu Eesti!" Oskar istus roboti seljas ja tundis suurt uhkust. Ta nägi, kuidas soomukid liikusid täpselt ühes rütmis. Ta nägi hiiglaslikke haubitsaid – need on need suured suurtükid, mis sõidavad autode järel ja millel on nii pikad torud, et nendega saaks vist pilvi katsuda. Kui nad jõudsid Vabaduse väljakule, jäi kõik korraks vaikseks. Oli kuulda ainult tuult ja lippude lehvimist. Siis aga kostis taevast sügav mürin. Oskar vaatas üles. Üle väljaku lendasid madalalt suured hallid lennukid ja helikopterid. Nad jätsid taevasse triibud, mis sädelesid nagu teemandid. "Vaata, Oskar, need on meie valvurid õhus," sosistas THeMIS. Oskar tundis end nii õnnelikuna. Ta nägi kõiki neid masinaid, keda ta oli aidanud: Pasid veeremas uhkelt, CV90-d roomamas kindlalt ja tuletõrjeautod säramas kirkalt. Kõik masinad töötasid koos, et kaitsta ja rõõmustada inimesi. Hommikune ärkamine "Oskar, ärka üles! On aeg minna!" Oskar tegi silmad lahti. Ta oli oma voodis. Tuba oli täis heledat hommikuvalgust. Ema seisis ukse juures, käes Oskari soe jope ja sini-must-valge sall. "Kas me läheme paraadile?" küsis Oskar unise, aga põnevil häälega. "Muidugi läheme. Autod juba ootavad," ütles ema. Oskar ronis voodist välja, aga enne kui ta riidesse pani, vaatas ta oma mänguautode riiulit. Talle tundus, et tema kõige suurem mängusoomuk tegi talle korraks tulukesega silma. Ja tema käpikud... need tundusid kuidagi eriti soojad, justkui oleks neis veel alles see võluvägi öisest unenäost. Teel linna poole vaatas Oskar aknast välja. Ta teadis nüüd saladust – iga masin, olgu see suur prügiauto või võimas soomuk, vajab hoolt ja armastust. Ja ta teadis, et kui ta suureks kasvab, saab ka temast keegi, kes hoiab neid masinaid korras ja kaitseb oma kodu. Kui nad Vabaduse väljakule jõudsid ja Oskar nägi esimest päris soomukit mürisemas, silitas ta korraks oma salli ja sosistas: "Tere, Pasi. Ma teadsin, et sa oled täna kõige tublim." Ja soomuki mootor tegi justkui vastuseks ühe eriti mehise mürtsatuse, mis pani Oskari kõhus kõik mõnusalt värisema. See oli parim sünnipäevakingitus Eestile ja parim päev ühele väikesele poisslapsele, kes armastas masinaid rohkem kui midagi muud maailmas.

Hakka kohe lugema

Külalisena saad lugeda 3 lugu nädalas.