🌙 Öine nuuksumine
Printsess Leila ei saanud magada. Juba kolmandat ööd järjest.
Ta vedas teki üle pea ja surus silmad kinni. Ta luges lambaid. Ta luges lambaid tagurpidi. Ta proovis isegi lambaid üksteise otsa laduda, nagu ehitaks nendest torni, aga midagi ei aidanud — sest kohe, kui lossis vaikus peale langes, tuli see hääl jälle.
Mitte möirgamine. Mitte kriipiv küünimine. Vaid midagi palju kurvemat — keegi nuuksus. Nii vaikselt, et päeval poleks Leila seda iial kuulnud. Aga öösel, kui isegi tuul puhkas, kandis hääl üle lossiõue otse tema aknani. See tuli kõrgeimast tornist — sellest, millel polnud aknaid ega ust, vähemalt mitte sellist, mida Leila oleks kunagi märganud.
"Kas sa kuuled ka?" küsis Leila hommikul oma isalt, kuningas Aldoristelt, kes istutas leivale täpselt õige koguse moosi — mitte liiga palju, mitte liiga vähe, sest kuningas Aldorist tegi kõike väga ettevaatlikult. "Tornist tuleb öösel häält."
Kuninga nuga peatus poolel teel. Leila nägi, kuidas isa sõrmenukid läksid valgemaks. "Sa ei tohi torni lähedale minna," ütles ta. Tema hääl oli korraga madal ja karm, aga Leila tundis oma isa hästi — see ei olnud viha. See oli hirm. "Seal on kohutav koletis, Leila. Koletis, kes hävitaks kogu kuningriigi, kui ta vabaks pääseks."
"Aga miks ta nutab?" küsis Leila.
"Koletised ei nuta," vastas kuningas ja tõusis lauast. "Ja printsessid ei käi torni juures. See on reegel."
Leila sõi oma pudru ära ja ei öelnud enam sõnagi. Aga pärastlõunal, kui kuningas oli nõupidamisel, hiilis ta lossi raamatukokku. Kui tornil polnud ust, siis äkki oli vana kaart, mis näitaks midagi muud. Ta ronis redelit pidi üles kõige kõrgema riiuli juurde, kus raamatud olid nii tolmused, et nende pealkirjad olid kadunud.
Ja seal, kahe raskete kaantega raamatu vahel, leidis ta kokkuvolitud pärgamendi. See oli lossi kaart — aga vanem kui ükski kaart, mida ta varem näinud oli. Ja sellel oli näha salakäik, mis viis köögi all olevast keldrist otse torni sisse.
Kaardi nurka oli keegi kirjutanud väriseva käega: "Kes siseneb, peab kolm korda valima."
Leila voltas kaardi kokku ja pistis põlletasku. Tema süda peksis kiiresti, aga mitte ainult hirmust. Ka põnevusest. Ja veel millestki, mida ta ei osanud nimetada — tundest, et keegi vajab abi ja ainult tema kuuleb.
🕯️ salakäik keldri all
Leila ootas, kuni loss magama jäi. See oli kõige raskem osa — mitte julgus minna, vaid kannatus oodata. Ta kuulas, kuidas valvurid vahetust vahetasid, kuidas köögitüdruk viimase katla ära pesi, kuidas isa kabinetiuks sulgus. Siis luges ta aeglaselt sajani.
Ta tõmbas tume mantel ümber, võttis ühe küünla ja hiilis mööda kivisid treppi alla. Köögi all olev kelder lõhnas hapukapsa ja vana puidu järele. Kaardi järgi pidi salakäigu sissepääs olema kolmanda veinitynniga seina vahel, aga tynni taga oli ainult müür.
Leila vajutas käega vastu kive, ühe kaupa, nagu raamatutes tehti. Midagi ei juhtunud. Ta vajutas tugevamini. Midagi. Ta toetus vastu müüri ja surus kogu oma kehaga — ja siis andis üks kivi järele. Mitte sissepoole, vaid külje peale, nagu uks, mida keegi oli üritanud peita. Seina taga avanes kitsas käik, kust tõusis üles niiske, jaheda õhu laine.
"Kes siseneb, peab kolm korda valima," sosistas Leila iseendale. Ta neelas. "Hästi siis. Ma valin."
Käik oli kitsas ja madalas kohas pidi Leila kükitama. Küünal viskas seinale veidraid varje — iga konaruse kivi vari nägi välja nagu nägu. Leila käed värisesid ja küünlaleek tantsis. Ta mõtles raamatutele, mida ta oli lugenud — lugusid kangelastest, kes ei kartnud midagi. Aga Leila kartis. Tema põlved olid nõrgad ja ta kõht oli kõvasti sõlmes.
"Kangelased raamatutes ei karda kunagi," pomises ta. "Aga äkki kirjutajad lihtsalt ei kirjutanud seda osa üles."
Käik kestis kauem, kui kaart lubas. Või äkki tundus see lihtsalt nii, sest pimeduses muutub aeg venivaks. Siis, ühtäkki, avanes käik laiemaks ja Leila jäi seisma. Tema ees olid kaks tunnelit, mis hargnesid eri suundadesse nagu puu juured.
Vasakust tunnelist kostis muusikat — imeilus, helisev meloodia, ja sealt paistis soe kuldne valgus, mis kutsus teda ligi nagu lõkketuli külmal ööl. Paremast tunnelist ei tulnud midagi. Ainult pimedus. Ainult vaikus.
Leila tõstis küünla kõrgemale ja kuulatas. Ja siis — nii nõrgalt, et ta polnud kindel, kas see on päris — kuulis ta paremast tunnelist nuuksumist. Sedasama häält, mis oli teda kolm ööd üleval hoidnud.
"Esimene valik," ütles Leila ja astus pimedusse.
💎 Kuld, mis maksab liiga palju
Pime tunnel viis allapoole ja siis jälle üles. Leila pidi mõnes kohas käpuli roomama ja tema mantli serv sai poriseks. Küünal oli poole peale sulanud. Aga nuuksumine läks valjemaks ja see tähendas, et ta liikus õiges suunas.
Siis avanes tunnel väikesesse ruumi, mis oli nii ootamatu, et Leila peatus nagu vastu seina joostes. Ruum oli täis kulda. Münte ja kalliskive, kuldtaldrikuid ja hõbekarikat, pärleid, mis olid laiali veerenud üle kivipõranda nagu keegi oleks need sinna lihtsalt maha puistanud. Kõik hiilgas Leila küünla valguses, nii et tundus, nagu seisaks ta keset tähti.
Ruumi tagaseinas oli uks. Ja selle ukse tagant kuulis Leila nuuksumist — nüüd nii selgelt, et ta tundis seda rinnus. See oli nutt, mis ei tahtnud, et keegi kuuleks. Selline nutt, mida nutab keegi, kes on ammu lootuse kaotanud.
Aga siis märkas Leila midagi muud. Ruumi kõrval, seina ääres, oli teine uks — ja selle kohal silt: "Võta üks ese ja see uks viib su turvaliselt tagasi lossisse."
Leila vaatas kulda. Ta vaatas tagasiukse peale. Ta vaatas nuuksumise ukse peale. Ja ta sai aru — see oli teine valik. Kui ta võtab siit midagi kaasa, saab ta minna turvaliselt tagasi oma sooja voodisse ja teeskle hommikul, et midagi ei juhtunud. Aga kui ta jätab kõik ja läheb edasi, siis... siis ei ole enam tagasiteed.
"Tead mis," ütles Leila valjusti, sest ta tahtis oma häält kuulda pimedas kohas, "ma ei tulnud siia kulla pärast."
Ta astus kullast mööda nii ettevaatlikult, et ei puutunud ühtegi münti. Üks pärl veeres ta jala eest eemale. Leila ulatas käe nuuksumise ukse poole ja vajutas lingile. Uks avanes.
Ta vaatas üle õla. Tagasiuks — turvaline, mõistlik, ettevaatlik uks — oli kadunud. Seal, kus see oli olnud, oli nüüd ainult sein. Leila neelas kõvasti ja astus edasi. Tagasiteed enam polnud.
🔥 Kolmas valik
Käik viis ülespoole, spiraalselt, ja Leila sai aru, et ta on jõudnud torni sisse. Trepiastmed olid kulunud ja kitsad. Õhk muutus soojemaks iga sammuga. Ja nuuksumine oli nüüd nii lähedal, et see kajus vastu kivisid.
Siis jõudis ta viimase ukse ette. See oli suur ja raske, tehtud tammepuust ja rauast. Ja uksele oli sisse põletatud kiri, mille tähed veel hõõgusid nõrgalt oranžina: "Ava ainult siis, kui sa ei karda seda, mida näed."
Leila seisis ukse ees ja tema käed värisesid nii, et küünal kustus. Ta jäi pimedusse. Ainult kirja hõõgumine andis veidi valgust ja kusagil ukse taga hingatas keegi — sügavalt ja aeglaselt, nii et uks ise tundus natuke liikuvat.
"Ma kardan küll," sosistas Leila. Tema hääl oli väike ja õhuke. "Ma kardan väga."
Ta mõtles isa peale, kes oli öelnud, et tornis on kohutav koletis. Ta mõtles raamatutele, kus kangelased ei kartnud kunagi. Ja siis mõtles ta nuuksumisele — sellele kurbusele, mis oli kolm ööd tema akna taga hõljunud nagu keegi palus abi ilma sõnadeta.
"Uksel on kirjas, et ava siis, kui ei karda," ütles Leila ukse kõrvale, nagu rääkiks ta kellegagi. "Aga ma kardan. Nii et kas ma ei tohigi?"
Keegi ei vastanud. Kiri hõõgus edasi.
"Aga tead mis," ütles Leila ja tema hääl muutus kindlamaks — mitte palju, aga natuke, "ma arvan, et see on vale küsimus. Õige küsimus ei ole, kas ma kardan. Õige küsimus on, kas ma jätan kellegi üksi sellepärast, et ma kardan."
Ta pani mõlemad käed vastu külma raudset ukselinki. Käed värisesid ikka veel. Ta vajutas lingile. Raske uks nihkus lahti ja soe õhk voogas talle vastu. Leila astus sisse, pimedast käigust valgesse ruumi, ja nägi esimest korda seda, keda kõik lossis koletiseks nimetasid.
🐉 Sipli
Koletis oli temast väiksem.
See oli esimene asi, mida Leila märkas. Torni ülemine tuba oli ümmargune ja seintel põlesid nõrgad lambid. Ja seal, toa nurgas, oli keerdunud väike draakon, kes oli umbes nii suur nagu lossi koer Pontu. Tema nahk oli hõbedane, kuid tuhm ja kuiv, nagu lill, mis pole kaua vett saanud. Tema tiivad — mis pidid olema laiad ja uhked — olid tihedalt kokku seotud hõõguva sinise nööriga, mis pulseris nagu elaks.
Draakon tõstis pea ja vaatas Leilat. Tema silmad olid suured ja kollased ja niisked nutmisest. Ta ei möiranud. Ta ei süganud tuld. Ta vajus hoopis rohkem kokku, nagu üritaks end nähtamatuks teha.
"Palun ära tee mulle haiget," ütles draakon. Tema hääl oli kähe ja vaikne ja natuke ninna, sest ta oli nii kaua nutnud.
"Sinuga räägitakse?" Leila suu jäi lahti. "Ma mõtlen — sa oskad rääkida?"
"Muidugi oskan," ütles draakon natuke solvatult. "Ma olen draakon, mitte kivi."
Leila istus põrandale, sest tema jalad olid nõrgad — mitte hirmust, vaid üllatusest. "Mis su nimi on?"
"Sipli." Draakon nuusutas. "Kes sina oled? Sa ei näe välja nagu need suured inimesed, kes mulle süüa toovad ja ei räägi minuga."
"Ma olen Leila. Printsess Leila, tegelikult, aga see pole praegu oluline." Ta vaatas siniseid nööre Sipli tiibade ümber. "Kas need valutavad?"
Sipli noogutas. "Need on maagilised. Mida rohkem ma üritun lahti saada, seda tugevamaks need lähevad." Ta tõmbas nina üles ja ühtäkki puhus ta kogemata — mitte tuld, vaid väikese hõbedase suitsumulli, mis hõljus üles ja lõhkes vastu lage. "Ma ei oska isegi tuld teha. Ma oskan ainult neid."
Leila oleks peaaegu naerma hakanud, aga Sipli nägu oli nii kurb, et ta ei teinud seda. "Miks mu isa su siia pani?"
"Ma eksisin ära," ütles Sipli ja tema hääl hakkas uuesti värisema. "Ma õppisin lendama, aga mu tiivad on nõrgad ja tuul kandis mu ära ja ma maandusin teie aeda. Ja siis tuli see suur krooniga mees ja... ja..." Sipli puhus veel ühe suitsumulli. "Ja mu ema otsib mind. Ja kui ta mind hommikuks ei leia..."
⚡ Hirm on tõeline koletis
"Mis juhtub hommikul?" küsis Leila, kuigi ta juba aimas vastust.
"Mu ema on suur," ütles Sipli vaikselt. "Väga suur. Ja kui ta arvab, et mulle on liiga tehtud..." Ta ei lõpetanud lauset. Ta ei pidanud. Leila nägi oma peas pilti — hiiglaslik draakon, kes lendab kuningriigi kohale, lõugade vahel leegid, ja all väikesed majad ja väikesed inimesed, kes ei tea, miks see kõik juhtub.
"Kui kaua meil aega on?" küsis Leila.
"Hommikuni. Ta teab, et ma olen kusagil siin kandis. Ta on mind juba otsinud." Sipli silmis peegeldus lampide valgus. "Ma kuulsin teda eile karjumas mägede taga."
Leila tõusis püsti ja kõndis mööda tuba. Tema mõtted jooksid kiiresti. Isa oli Sipli torni pannud, sest... miks? Mitte kurjusest. Leila teadis oma isa — kuningas Aldorist, kes pani leivale täpselt õige koguse moosi ja kontrollis iga õhtul, kas Leila tekk on korralikult peal. Tema isa ei olnud kuri. Tema isa oli...
"Ta kartis," ütles Leila äkki valjusti. "Isa leidis su aiast ja kartis. Kui ta laseb su vabaks, tuleb su ema ja arvab, et oleme sulle haiget teinud. Kui ta... kui ta..." Leila ei tahtnud seda sõna öelda. "Siis tuleb su ema niikuinii. Ta oli lõksus."
"Aga ta sidus mu tiivad," ütles Sipli ja tema hääles polnud viha, vaid segadust. "Miks?"
"Sest hirmunud inimesed teevad rumalaid asju," ütles Leila. Ta ütles seda nii kindlalt, et isegi ise ehmatas. See oli midagi, mida ta polnud kunagi varem mõelnud, aga mis oli selgelt tõsi. Tema isa — tark, ettevaatlik, mõõdukas kuningas — oli nii kaua kartnud, et hirm oli hakanud tema asemel otsuseid tegema. Ja hirm ei oska hästi otsustada.
"Me peame su siit ära viima," ütles Leila. "Enne hommikut. Su ema peab nägema, et sa oled terve ja vaba ja et keegi ei teinud sulle liiga. See on ainus viis."
"Aga mu tiivad," sosistas Sipli.
Leila vaatas siniseid nööre. Ta ulatas käe ja puudutas ühte. Nöör pulseris ja läks tugevamaks, nagu hoiataks teda. "Mida rohkem sa üritad lahti saada, seda tugevamaks need lähevad, ütlesid sa?"
Sipli noogutas kurvalt.
"Siis me ei proovigi neid lahti kiskuda," ütles Leila. "Me leiame teise viisi."
🌅 Hüpe usaldusesse
Leila vedas Sipli mööda kitsamaid treppe torni katusele. Draakonipojuke komistas iga kolmanda astme peal, sest ilma tiibadeta oli ta tasakaal kõvasti paigast ära. Leila hoidis teda käest — tema nahk oli soe ja soomustega, nagu mändide koor päikese käes.
Torni katuselt nägi Leila kogu kuningriiki. Taevast värviti ida poolt roosaks — hommik oli tulemas. Ja seal kaugel, mägede taga, paistis midagi liikuvat. Midagi suurt.
"Mu ema," sosistas Sipli. Tema hääles oli korraga hirmu ja igatsust.
Leila vaatas alla. Torni serv oli kõrge — nii kõrge, et puud all nägid välja nagu porknitsad. Tema kõht läks kitsaks. Aga siis meenus talle midagi — raamatukogust, sellest samast tolmusest riiulist, kust ta kaardi leidis. Vana legend, mille ta oli pooleldi unustanud.
"Sipli," ütles ta, "kas sa tead, kuidas draakonid esimest korda lendama õpivad?"
Sipli raputas pead. "Ma polnud veel nii kaugele jõudnud. Tuul kandis mu ära enne, kui ma päriselt oskasin."
"Raamatus oli kirjas, et draakon ei õpi lendama üksi. Keegi peab temaga koos hüppama. Sest usaldus annab tiibadele jõudu." Leila vaatas Sipli siniseid nööre, mis hõõgusid õrnalt ööpimeduses. "Need nöörid on seotud hirmuga. Sinu hirm. Minu isa hirm. Kõigi hirm."
"Sa tahad, et me hüppame?" Sipli silmad läksid nii suureks, et nad olid peaaegu täiesti ümmargused. "Alla? Sealt?!"
"Ma tean, et see kõlab hullumeelsena."
"See ON hullumeelne!"
"Jah," nõustus Leila. "Aga kas sa usaldad mind?"
Sipli vaatas teda. Väike draakon, kelle tiivad olid kokku seotud, keda kõik kartsid, kes oskas ainult suitsumulle puhuda. Ja väike printsess, kes oli tulnud tema juurde läbi pimeduse ja kullaruumi ja hirmust hõõguva ukse, mitte sellepärast, et ta ei kartnud, vaid sellepärast, et ta kartis ja tuli ikkagi.
"Ma usaldan," ütles Sipli.
Leila ronis torni servale. Tuul tõmbas tema mantlil. All vilkusid lossi tuled. Ida pool läks taevas heledamaks ja suur vari mägede taga liikus lähemale. Leila võttis Sipli ümbert kinni ja Sipli küünis talle vastu.
"Kolmeni?" küsis Leila.
"Kaheni," ütles Sipli. "Ma ei jaksa kolmeni oodata."
"Üks," ütles Leila.
"Kaks," ütles Sipli.
Nad hüppasid. Tuul karjus Leila kõrvades. Maailm tõmbus häguseks. Tema kõht jäi torni servale maha ja kõik oli ainult langemine, langemine, langemine — ja siis tundis ta sooja lainetust, nagu keegi oleks tõmmanud teki üle kogu maailma. Sinised nöörid Sipli tiibadel hõõgusid korraks erksalt, siis purunesid nagu klaasist, ja kildud hajusid tuulde nagu tähed.
Sipli tiivad lõid lahti. Nad olid hõbedased ja suured — palju suuremad, kui Leila oleks arvanud — ja nad kandsid neid kahte üles, üles, üles, kuni torni katus oli all ja taevas oli üleval ja kogu maailm nende vahel.
"Ma lendan!" karjus Sipli ja ta häälest olid pisarad kadunud. "Leila, ma LENDAN!"
Ja siis tuli koidik. Ja koidikuga tuli ema-draakon — tohutu ja kuldne ja hirmuäratav —, kes nägi oma poega taevasse tõusmas, tervelt ja vabalt, väike printsess seljas. Suur draakon peatus õhus. Ta ei lasknud tuld. Tema silmad — samad kollased silmad, mis Siplil — vaatasid oma pojale otsa ja Leila nägi neis midagi, mida ta tundis ära: leevendust. Sama leevendust, mida tema isa tundis iga kord, kui ta öösiti Leila teki alla pistis.
All, lossi ees, seisis kuningas Aldorist. Ta oli kogu öö üleval olnud. Ta oli avastanud tühja voodi ja avatud keldriukse ja läbi käidud salakäigu. Ta seisis seal oma hommikumantlis, juuksed sassis, nägu kahvatu — ja vaatas üles, kus tema tütar lendas draakoni seljas, elus ja terve ja vapram, kui tema oli kunagi suutnud olla.
Kuningas Aldorist ei öelnud midagi. Ta istus lihtsalt lossi treppidele maha ja pani käed näo ette. Ja kui Leila ja Sipli maandusid — kohmakalt, sest see oli ju alles esimene lend —, jooksis ta tütrele vastu ja hoidis teda nii kõvasti, et Leila tundis, kuidas tema isa süda peksib.
"Ma olen vihane," sosistas kuningas. "Ma olen nii kohutavalt vihane sinu peale."
"Ma tean," ütles Leila.
"Ja sa päästsid meid kõiki."
"Ma tean seda ka."
Sipli lendas ema juurde ja ema-draakon keeras oma poja ümber oma tohutu tiivaga. Siis vaatas ta alla, kuninga peale. Suur draakon ei öelnud midagi — draakonid ei räägi inimeste keeles —, aga ta noogutas. Ühe korra. Aeglaselt. Ja siis pöördus oma pojaga taeva poole, kus päike just üle mägede tõusis.
Sipli vaatas üle ema tiiva alla ja puhus ühe viimase hõbedase suitsumulli. See hõljus alla nagu seebimull ja maandus Leila ninaotsale.
Leila naeris. Ja kuningas Aldorist, kes ei olnud aastaid naernud, naeris ka — natuke vesiselt, aga päriselt.