Sanna ja Suur Kuri-Covidi Kullerkupp

🌧️ Sanna ja tema hirmud

Elas kord üks väike tüdruk nimega Sanna. Ta oli kuueaastane, näol armsad tedretähnid ja kaks patsi, mis hüppasid rõõmsalt kaasa, kui ta jooksis. Kuid oli üks asi, mis Sanna patsid alati ludruks vajutas – ta kartis peaaegu kõike maailmas.

Ta kartis voodialuseid kolle (kuigi seal olid ainult vanad sokid ja üks kadunud legoklots). Ta kartis tolmuimejat, sest see tegi nii kõva häält: VRRRUUUMMMM! Ta kartis isegi vihmausse, sest need olid nii... ilma jalgadeta. Aga kõige rohkem kartis Sanna midagi nähtamatut, millest täiskasvanud kogu aeg tõsiste nägudega rääkisid. Nad kutsusid seda viiruseks.

"Pese käsi, muidu tuleb kuri paha viirus!" ütles vanaema.
"Ära katsu nägu, pahalased on liikvel!" hoiatas isa.

Sanna kujutas ette, et see kuri viirus – keda ta oma peas kutsus Kuri-Covidiks – on suur, roheline, karvane ja tal on tuhat väikest iminappa, millega ta inimeste külge kleepub. Sanna pelgas seda nii väga, et kandis mõnikord isegi toas päikeseprille ja ujumisrõngast – mine sa tea, mis kaitsta võib!

Sanna parim sõber oli aga Nani. Nani elas kõrvalmajas ja oli täpselt Sanna vastand. Nani ei kartnud isegi kõige suuremaid ämblikke, ronis kõige kõrgemate puude otsa ja armastas üle kõige nalja teha.

🏰 Kindlus ja salapärane kolakas

Ühel vihmasel teisipäeval istus Sanna oma toas. Ta oli ehitanud toolidest ja tekist tohutu kindluse. Seal sees istus ta peas jalgrattakiiver, käes vanaema tühi lilleprits, mille sisse ta oli seganud vett ja maasikalõhnalist kätepesuseepi. See oli tema salarelv.

"Siia see Kuri-Covid juba sisse ei pääse," pomises Sanna endamisi ja sättis taskulambi valguse ukse poole.

Korraga kuulis ta esikust imelikku häält.
Tumps... lohiseb... tumps... krõbin...

Sanna süda hakkas lööma nagu väike trumm: Põm-põm-põm! Ta hoidis hinge kinni. Kas see ongi nüüd see? Kas Kuri-Covid tuli talle külla?!

Elutoa uks läks aeglaselt ja kriuksudes lahti. Kriiiuuks...

Sanna tegi suured silmad. Uksel seisis midagi, mis oli ühtaegu hirmus ja samas... väga veider. See oli suur ja ümmargune, peaaegu nagu hiiglaslik rändrahn. Üleni kaetud roheliste prügikottidega, mis krabisesid iga liigutuse peale. Ja mis kõige hullem – selle küljest turritasid välja punased ogad!

Sanna vaatas terasemalt. Oota, kas need ogad ei näe mitte välja nagu... WC-pumbad ja punaseks värvitud porgandid?

"MUUHAHAHAAA!" mörises koletis madala ja natuke käheda häälega, mis kõlas nii, nagu räägiks keegi läbi tühja köögipaberirulli. "Mina olen suur ja jube Kuri-Covid! Ma tulin siia, et varastada kõik sinu aevastused ja süüa ära su pesemata käed!"

🥕 Koletis kukub ja paljastub

Koletis astus sammu edasi, aga astus kogemata oma prügikoti peale. Kräuh! Kott rebenes ja koletis tuikus.

"Ai! Tähendab... Muuhahaa! Ma olen väga ohtlik!" proovis koletis tasakaalu leida ja vehkis ühe WC-pumbaga.

Sanna värises oma tekikindluses. "M-m-mine ära!" kogeles ta. "Mul on... mul on relv!"

Ta pistis lillepritsi teki alt välja ja pigistas päästikut. Pšššt! Pšššt! Maasikalõhnaline seebivesi lendas otse koletisele vastu ta suurt rohelist kõhtu.

Koletis võpatas. "Hei! See on külm! Ja see... see lõhnab nagu maasikajäätis!" ütles Kuri-Covid äkki täiesti tavalise, heleda häälega. Siis köhatas ta ja tegi mörisevat häält uuesti: "Grrr! Mina olen kuri viirus, mind maasikad ei peata!"

Koletis hakkas Sanna kindluse poole tammuma. Sanna pigistas silmad kinni. "Käed on pestud! Hambad on pestud! Tuba on koristatud!" karjus ta kõiki asju, mis talle meelde tulid, et paha eemale peletada.

Kuid siis juhtus midagi väga naljakat.

Kuri-Covid proovis üle väikese mänguauto astuda, aga tema suured, paksude talvesaabastega jalad läksid risti.
"Vaups!" hüüatas koletis.

Ta lendas suure kolinaga selili otse pehmele mängumatile. Põnt! Üks punane porgand kukkus ta küljest lahti ja veeres Sanna kindluse ette. Prügikott koletise peas vajus viltu.

Koletis lamas selili ja siputas käsi-jalgu nagu väike kilpkonn, kes on jäänud kilbi peale ega saa enam püsti. "Appi! Ma ei saa püsti! Siin sees on nii palav!" hädaldas ta.

Sanna tegi ühe silma lahti. Siis teise. Ta piilus teki alt välja. Kuri-Covid siputas seal põrandal, ja koletise pea otsast oli prügikott täiesti ära libisenud.

Sanna ei suutnud oma silmi uskuda. Rohelise prügikoti, paksude kampsunite ja kahe diivanipadja alt – mis olid ümber kõhu seotud – vaatas vastu... Nani! Tema parim sõber Nani! Nanil olid põsed palavusest punased ja juuksed sassis.

😄 Hirm muutub naeruks

"Nani?!" hüüdis Sanna, lükkas teki pealt ja tormas sõbra juurde. "Sina oledki Kuri-Covid?"

Nani ohkas, naeratas süüdlaslikult ja püüdis ühte WC-pumpa käest ära harutada. "Jah, see olen mina. Anna andeks, Sanna. Ma tahtsin lihtsalt natuke nalja teha. Sa ju tead, et ma armastan teatrit mängida."

Sanna seisis käed puusas ja vaatas Nanit. Alguses oli ta natuke pahane. Tema süda oli ju niimoodi puperdanud! Aga kui ta vaatas oma parimat sõpra, kes lamas keset tuba mähitud prügikottidesse, diivanipatjadesse, WC-pumpadesse ja porganditesse... ei suutnud ta enam tõsiseks jääda.

Sanna suunurgad hakkasid tõmblema. Siis tuli üks väike "Turts!". Ja siis purskas Sanna täiest kõrist naerma. Ta naeris nii, et hoidis kõhust kinni ja pisarad tulid silma.

"Sa... sa oled nagu... hiiglaslik roheline porgandi-kullerkupp!" kärkis Sanna naeru vahelt.

Nani hakkas ka naerma. Ta sai lõpuks istukile ja raputas endalt viimased prügikotid maha. "Eks ole? See kostüüm oli tegelikult väga raske teha. Ja porgandid ei tahtnud üldse teibi küljes püsida."

Tüdrukud istusid koos põrandal ja sõid ära Kuri-Covidi "ogad" ehk porgandid, mis olid tegelikult päris maitsvad.

"Tead, Nani," ütles Sanna, krõmpsutades porgandit. "Ma vist sain täna millestki aru."

"Millest?" küsis Nani.

"Ma olen kogu aeg arvanud, et kõik koletised ja hirmud on hiigelsuured ja hirmsad. Aga tegelikult... kui sa neid lähemalt vaatad, on nad tihti lihtsalt naljakad ja kohmakad. Või siis on need hoopis sõbrad prügikottides."

Nani noogutas. "Hirmul on suured silmad, ütleb minu vanaema. Kujutlusvõime joonistab asjad palju koledamaks, kui nad päriselt on."

"Täpselt!" nõustus Sanna. "Aga tead mis? Käsi peab ikkagi pesema, isegi kui viirus pole tegelikult suur roheline koletis."

"Muidugi!" ütles Nani ja vaatas oma käsi, mis olid teibist ja porganditest veidi kleepuvad. "Eriti kui sa oled just ehitanud WC-pumpadest koletisekostüümi!"

Tüdrukud naeratasid teineteisele. Sanna korjas põrandalt ühe porgandi, mis oli veel teibijupikest küljes, ja asetas selle aknalauale – mälestuseks kõige naljamast koletisest, keda ta kunagi näinud oli.

Sellest päevast alates ei kartnud Sanna enam nii palju. Kui ta õhtul pimedas toas mõnda hirmsat varju nägi, tuli talle kohe meelde Nani porgandikostüümis. Ja niipea kui ta naerma hakkas, kadus hirm ära.

Sanna tõmbas teki lõuani, sulges silmad ja mõtles, et hirm on nagu prügikotist tehtud koletis – parajalt koomiline, kui sa tead, mis selle sees on. Ja see mõte soojendas teda seestpoolt, nagu klaas sooja kakaod enne und.