Autode unelaul

Kuskil kaugel, teisel pool kõrgeid siniseid mägesid ja sügavaid sahisevaid metsi, asus üks väga eriline koht. Selle koha nimi oli Mootorlinn. See ei olnud tavaline linn, kus elavad inimesed. Oh ei! Selles linnas elasid autod. Seal oli väikesi sportautosid, kes armastasid kiiresti sõita, suuri ja tugevaid veoautosid, kes vedasid raskeid koormaid, ning isegi väikesi mopeede, kes vurisesid ringi nagu väikesed sumisevad mesilased. Mootorlinnas olid laiad ja siledad maanteed, kõrged sillad, mis ulatusid pilvedeni, ja suured parklad, mis nägid välja nagu hiiglaslikud mänguväljakud. Aga nagu igas suures linnas, juhtub ka Mootorlinnas vahel õnnetusi. Autod võivad mutta kinni jääda, sillalt alla libiseda või kogemata oma koorma maha pillata. Sellepärast oli Mootorlinnas olemas spetsiaalne Päästekraanade Salk. See oli rühm kõige tugevamaid, targemaid ja julgemaid kraanasid terves maailmas. Nad elasid suures ja soojas garaažis otse linna keskel, et olla alati valmis appi tõttama. Selle salga peategelasteks olid kaks väga erilist kraanat. Esimene neist oli Kobi. Kobi oli suur ja ilus, säravkollast värvi kraana. Ta meenutas päikest, mis paistab selgel suvepäeval. Kobi oli väga tugev ja tark. Ta armastas korda ja teadis alati, millist trossi või konksu on vaja kasutada, et kõige raskemadki autod hädast välja aidata. Teine kraana oli aga täiesti teistsugune. Tema nimi oli Viki. Viki ei olnud ühte värvi. Oh ei! Viki oli värvitud kõikides vikerkaarevärvides – tema kabiin oli punane, tema rattad sinised, tema pikk kraananool oli triibuline: roheline, kollane, lilla ja oranž! Viki oli noorem kui Kobi, väga elav, rõõmus ja loov. Kui teised kraanad ei osanud enam midagi välja mõelda, tuli Viki alati mõne geniaalse plaani peale. Nende meeskonnas oli veel teisi sõpru: Simo, kes oli sügavsinine nagu ookean ja omas kõige pikemat kraananoolt terves linnas. Peeter, kes oli säravpunane ja suutis sõita kiiremini kui ükski teine raskemasin. Robi, kes oli mururoheline ja nii raske, et suutis paigal püsida isegi kõige kõvema tormi käes. Nad tegutsesid alati koos, sest nad teadsid üht olulist saladust: üks kraana on küll tugev, aga viis kraanat koos on lausa võitmatud! Esimene õnnetus: Mudane seiklus Oli ilus teisipäeva hommik. Kobi ja Viki olid just lõpetanud oma hommikuse õlivahetuse ja jõid koos teiste autodega sooja bensiini-teed, kui äkki kõlas garaažis vali häirekell: „TILL-TILL-TILL! Tähelepanu, Päästekraanade Salk! Õnnetus Paju tänaval! Väike sportauto on kinni jäänud!“ „Aeg tööle asuda!“ mürises kollane Kobi ja käivitas oma mootori. Vrumm-vrumm! „Mina olen valmis!“ hüüdis vikerkaarevärviline Viki, vilgutades oma värvilisi tulesid. Nad kihutasid garaažist välja, tehes teed läbi linnatänavate. Teised autod tõmbasid viisakalt teeserva, et päästjad mööda lasta. Kui nad Paju tänavale jõudsid, avanes neile kurb vaatepilt. Väike sinine sportauto nimega Säm oli tahtnud minna otseteelt läbi metsatuka, aga oli sõitnud otse suurde, sügavasse ja kleepuvasse mudalompi. Ta rattad käisid ainult viuh-viuh-viuh ringi, pritsides pori igale poole, aga auto ise ei liikunud paigastki. „Kobi, Viki! Palun aidake mind!“ nuttis väike Säm, kes oli nüüd sinise asemel üleni pruun. „Ära muretse, väike sõber, me aitame su välja,“ ütles Kobi oma rahustaval, sügaval häälel. Kobi sirutas oma pika kollase kraananoole välja ja langetas konksu Sämi esimese kaitseraua külge. Kobi mootor hakkas kõvemini põrisema, ta rehvid toetusid vastu asfalti ja ta tõmbas... aga oh häda! Muda oli nii libe, et hoopis Kobi ise hakkas vaikselt lompide poole libisema. „Muda on liiga märg! Ma vajan tuge!“ hüüdis Kobi. Siin tuli appi vikerkaarevärviline Viki. „Mul on plaan!“ hõiskas Viki. Ta raadiosaatja ragises, kui ta kutsus appi rohelise kraana Robi. Robi sõitis kohale, lasi oma rasked metallist tugijalad sügavale maasse, muutudes sama liikumatuks nagu suur kalju. Viki sidus nüüd oma trossi Kobi tagumise osa külge ja Robi sidus oma trossi Viki külge. Nad tegid suure keti! „Kõik koos, minu märguande peale!“ hüüdis Viki, tema triibuline kraananool säramas hommikupäikeses. „Üks... kaks... KOLM! Tõmbame!“ Kõik kolm kraanat tõmbasid korraga. Mürrrr! kostus nende mootoritest. Trossid pinguldusid, tehes krõks-krõks häält. Lirts! Lorts! Sügav mudalomp andis järele ja ühe suure plärtsatusega tõmmati väike sportauto Säm tagasi kõvale teele. Säm oli nii õnnelik, et tuututas oma väikest signaali kolm korda. Kraanad aga naeratasid üksteisele. Esimene päästetöö oli edukalt tehtud, sest nad töötasid koos! Teine õnnetus: Jäätisekatastroof Päev läks edasi ja päike tõusis taevas aina kõrgemale. Mootorlinnas hakkas väga palav. Autod otsisid varju ja lasid oma aknad alla, et tuul neid jahutaks. Just siis, kui kraanameeskond tahtis hakata lõunat sööma, kostus raadiost hädaline hääl. „Appi! Appi! Siin suur Jäätiseveok Jass! Ma sõitsin üle Suure Vikerkaaresilla, kui mul läks rehv katki! Ma kukkusin külili ja liiklus on täiesti kinni! Ja mis kõige hullem – mu külmik läks katki ja hiiglaslikud jäätised hakkavad sulama!“ See oli tõeline katastroof! Mootorlinna lapsed (väikesed mänguautod) ootasid seda jäätist väga. Kui tee jääb kinni ja jäätis sulab ära, on terve päev rikutud. „See on töö tervele meeskonnale!“ ütles Kobi tõsiselt. „Kõik kraanad, mootorid käima!“ Kollane Kobi, vikerkaarevärviline Viki, sinine Simo ja punane Peeter kihutasid sildade poole. Vaatepilt, mis neid ees ootas, oli uskumatu. Suur valge veoauto lamas külili. Tema tagumised uksed olid lahti lennanud ja teele olid veerenud hiiglaslikud jäätisepallid – maasikaroosa, šokolaadipruun ja vaniljevalge. Päike paistis kuumalt ja jäätisest hakkas juba teele tekkima magus ja kleepuv loik. „Peeter, sina oled kiire!“ jagas Kobi käsklusi. „Mine silla teise otsa ja suuna liiklus teisele teele, et keegi jäätise sisse kinni ei jääks!“ Punane Peeter kihutas minema, vilkurid sähvimas. „Simo, sina oled kõige pikem! Tõsta oma nool kõrgele ja hakka jäätisepalle tagasi külmkappi tõstma. Viki ja mina paneme aga veoki tagasi ratastele!“ Sinine Simo langetas oma konksu, mille otsas oli spetsiaalne pehme kühvel, ja hakkas ettevaatlikult maasikajäätist tõstma. Kobi sõitis veoki esiotsa juurde ja Viki tagumise otsa juurde. „Kas sa oled valmis, Viki?“ küsis Kobi, kinnitades oma trossi veoki kabiini külge. „Olen valmis, Kobi! Anname endast parima!“ vastas Viki rõõmsalt. Vikerkaarevärviline kraana kinnitas oma konksud veoki tagarataste juurde. See oli väga raske veoauto. Kobi ja Viki pidid kasutama kogu oma jõudu. Nende rehvid läksid kuumaks, aga nad ei andnud alla. „Sikutame! Tõstame!“ mürisesid nad koos. Millimeeter haaval hakkas suur jäätiseveok maast üles kerkima. Viki kasutas oma kavalust ja asetas ühe väikese puuklotsi rataste alla, et veok tagasi ei libiseks. Lõpuks, suure prantsatusega, oli Jäätiseveok Jass uuesti oma ratastel. Samal ajal oli Simo suutnud kõik jäätisepallid tagasi tõsta ning veoki külmikusüsteem hakkas uuesti tööle. Jäätis oli päästetud! Jass oli nii tänulik, et andis igale kraanale preemiaks spetsiaalse auto-jäätise, mis maitses nagu kõige parem masinaõli. Kõik teised autod sillal hakkasid rõõmust signaale laskma. Kraanad tundsid uhkust. Koostöö oli jälle päeva päästnud. Kolmas õnnetus: Taevasilm pimeduses Päev hakkas õhtusse veerema. Päike muutus suureks ja punaseks ning vajus vaikselt mägede taha. Taevas tõmbus tumesiniseks ja süttisid esimesed tähed. Mootorlinnas pandi põlema tänavalaternad, mis lõid asfaldile pikki, rahulikke varje. Väiksemad autod haigutasid juba ja sõitsid oma kodugaraažidesse magama. Kobi ja Viki olid tagasi oma peagaraažis. Nad olid väsinud. Päev oli olnud pikk. „Nüüd on küll aeg puhata,“ ohkas kollane Kobi ja lasi oma raske kraananoole aeglaselt ja mugavalt alla. „Jah, minu värvid vajavad ka veidi und,“ naeratas Viki unise häälega. Kuid just siis, kui nad hakkasid silmi sulgema, kõlas veel üks häire. See ei olnud aga vali ja ehmatav kell, vaid pigem vaikne ja murelik piiksumine. Raadio ragises: „Päästekraanad, siin Mootorlinna Lõbustuspark. Meil on suur mure. Taevasilm on kinni kiilunud.“ Taevasilm oli Mootorlinna kõige suurem ja ilusam vaateratas. See oli nii kõrge, et selle tipust nägi isegi naaberlinna. Aga nüüd oli juhtunud midagi ootamatut. Üks suurtest hammasratastest oli katki läinud. Vaateratas oli jäänud seisma ja see oli veidi viltu vajunud. Kõige tipus, kõrgel taevas, olid aga vaateratta kabiinides kinni mõned hilised külastajad – väikesed sõiduautod, kes olid tahtnud enne magamaminekut tähti vaadata. Nüüd nad kartsid, sest ratas kõikus tuules. „Sõbrad, see on meie tänane viimane töö,“ ütles Kobi otsustavalt. „Me ei saa kedagi ööseks kõrgele taevasse jätta. Kogu meeskond – lähme!“ Kõik viis kraanat – kollane Kobi, vikerkaarevärviline Viki, sinine Simo, punane Peeter ja roheline Robi – sõitsid aeglaselt läbi unise linna. Nende mootorid ei mürisenud enam nii kõvasti, vaid tegid rahustavat põrr-põrr-põrr häält. Lõbustusparki jõudes nägid nad suurt vaateratast, mis nägi kuuvalguses välja nagu hiiglaslik seisev kell. „See on liiga suur, et seda üksi tagasi lükata,“ hindas Kobi olukorda. „Ja siin on liiga pime, et näha, kuhu konksud kinnitada.“ „Aga mina hiilgan pimedas!“ ütles Viki äkki. Tema vikerkaarevärviline värv oli kaetud spetsiaalse kihiga, mis peegeldas valgust. Viki sõitis täpselt vaateratta alla ja pani kõik oma töötuled põlema. Tema kabiinist kiirgas punast, sinist, kollast ja rohelist valgust, mis valgustas tervet vaateratast. See oli imeilus vaatepilt, justkui suur värviline öölamp oleks süttinud. „Tubli, Viki!“ kiitis Kobi. „Nüüd on mul plaan. Simo, sina oled kõige pikem. Siruta oma nool nii kõrgele kui saad ja toeta ratast ülevalt, et see rohkem viltu ei vajuks. Robi, sina mine teisele poole ja toeta seda alt.“ Roheline Robi ja sinine Simo liikusid paika ja toetasid suurt ratast, nii et see enam ei kõikunud. Üleval olijad ohkasid kergendatult. „Nüüd, Viki, meie sinuga lükkame ratta keskosa õigesse asendisse, et töötajad saaksid katkise hammasratta ära parandada,“ ütles Kobi. Kollane Kobi ja vikerkaarevärviline Viki sirutasid oma nooled välja. Kobi lükkas paremalt, Viki vasakult. Nad surusid tasakesi, väga rahulikult. Kriiks... kraaks... tegi suur ratas. „Veeidi veel...“ sosistas Kobi. „Kohe on paigas...“ sosistas Viki. Ja siis käis vaikne klõks. Vaateratas oli jälle täiesti otse. Lõbustuspargi mehaanikud parandasid kähku hammasratta ning vaateratas hakkas aeglaselt ja sujuvalt uuesti ringi käima. Kõik väikesed autod toodi turvaliselt maa peale. Nad olid väsinud, aga õnnelikud, ja vurasid vaikselt oma kodude poole. Aeg puhata Nüüd oli tõesti öö käes. Mootorlinna taevas oli täis säravaid tähti, mis pilgutasid silmi justkui tänuks tublidele kraanadele. Kobi, Viki, Simo, Peeter ja Robi sõitsid tagasi oma suurde garaaži. Nende sõit oli aeglane ja unine. Rehvid sahisid asfaldil õrnalt: ššš-ššš-ššš. Garaažis ootas neid soe autopesula. Iga kraana sõitis kordamööda suurte pehmete harjade vahelt läbi. Soe vesi pesi maha päeva jooksul kogunenud muda ja tolmu. Švammid tegid rahustavat plärtsti-plärtsti häält. See tundus nii mõnus, et Kobi lasi silmad pooleldi kinni. Pärast pesu pandi neile kõigile sisse puhas, uhiuus ja hästi lõhnav mootoriõli. See tegi nende mootorid seest nii soojaks ja pehmeks. Iga kraana leidis oma magamiskoha. Roheline Robi lasi oma tugijalad alla ja norskab juba vaikselt: põõõrr-põõõrr. Punane Peeter lülitas välja oma vilkurid ja vajus sügavasse unne. Sinine Simo tõmbas oma pika kraananoole kokku ja sulges silmad. Kollane Kobi ja vikerkaarevärviline Viki parkisid teineteise kõrvale. „See oli hea päev, Viki,“ haigutas Kobi, ja tema mürin oli nüüd vaid vaevukuuldav sosin. „Me aitasime paljusid.“ „Jah, Kobi,“ vastas Viki vaikselt, tema erksad värvid olid hämaras garaažis muutunud pehmeks ja uinutavaks. „Aga kõige tähtsam on see... et me tegime seda kõike... koos.“ Viki lasi oma värvilise noole aeglaselt puhkeasendisse. Kobi tegi samamoodi. Garaaži tuled kustusid ükshaaval. Väljas puhus tasane tuul, mis laulis linnatänavatel unelaulu. Kõik autod magavad. Päästekraanad magavad. Ka Mootorlinn ise magab, et olla hommikul taas valmis uuteks ja rõõmsateks seiklusteks. Ja nüüd on ka sinul aeg silmad sulgeda, rahulikult hingata ja ilusat und näha. Head ööd, väike poiss. Head ööd.