Kust võtta igaks õhtuks uus lugu?

Õhtuse lugemise kõige raskem osa ei ole lugemine. See on leidmine. Ausalt sellest, mida meie pere proovis — ja miks ma lõpuks ise unejuttude kodu ehitasin.

Igal lugeval perel on see hetk olemas. Raamat saab läbi, laps vaatab sulle otsa ja ütleb: „Loe veel üht!” Ja sina tead, et riiulis ei ole enam midagi, mida te poleks juba kolm korda lugenud.

Eelmises loos kirjutasin, miks õhtune ettelugemine on üks väärtuslikumaid asju, mida vanem üldse teha saab. Aga „miks” on lihtne osa. Raske osa tuleb kell kaheksa õhtul, kui rituaal on käimas, laps ootab ja sisu on otsas.

Miks lood otsa saavad

Matemaatika on halastamatu. Kui loed igal õhtul kasvõi ühe loo, teeb see aastas kolmsada kuuskümmend viis lugu. Ükski koduriiul ei pea sellele vastu. Laps kuulab kiiremini, kui riiul täieneb — ja lasteraamatud ei ole odavad. Nii jõuabki iga lugev pere varem või hiljem sama küsimuse juurde: kust võtta järgmine lugu?

Neli klassikalist varianti

Korduslugemine. Alahinnatud kuld. Laps ei tüdine tuttavast loost kaugeltki nii kiiresti kui sina — tema jaoks on kordus turvatunne, mitte igavus. Aga vanemal on piir. Kui sa tead peast, mitme porgandi otsa jänes komistas, hakkab su enda hääl lugemise ajal magama jääma.

Raamatukogu. Meie pere parim sõber — kohalikud raamatukoguhoidjad on mul ammu head teretuttavad. Aga raamatukogu on käik, mitte nupuvajutus. Uuemad ja popimad raamatud on tihti välja laenutatud, ja see üks õhtu, kui midagi uut on hädasti vaja, ei lange kunagi kokku päevaga, mil sa kohale jõudsid.

Ise väljamõtlemine. Võluv, kui õnnestub. Lapse enda nimi loos, tuttav õu, tuttav kass — see töötab alati. Aga olgem ausad: kell 20.47 ei ole enamiku vanemate loominguline tipphetk. Kolmandal õhtul avastad, et jutustad sama lugu, lihtsalt draakoni asemel on nüüd põder.

Internet. Sisu on justkui lõputult, aga eesti keeles väga vähe, kvaliteet kõigub metsikult ja suur osa on kirjutatud pigem otsingumootorile kui lapsele. Ingliskeelset leiab küll — aga unejutt on just see koht, kus emakeel on kõige rohkem kodus.

Laps ei taha tegelikult iga õhtu uut lugu. Ta tahab iga õhtu kindlust, et lugu tuleb. Uus ja tuttav peavad olema paraja tasakaaluga — aga valik peab olema käepärast.

„Lumivalgeke ja Seitsme Kaitsja Seiklus” — linoollõige — „Lumivalgeke ja Seitsme Kaitsja Seiklus” (linoollõige) · „Kolm põrsakest ja kadunud puldivõti” (paberikollaaž) · „Hansuke ja Greteke ning helendav maja” (pastell tumedal paberil)

„Kolm põrsakest ja kadunud puldivõti” — paberikollaaž — „Lumivalgeke ja Seitsme Kaitsja Seiklus” (linoollõige) · „Kolm põrsakest ja kadunud puldivõti” (paberikollaaž) · „Hansuke ja Greteke ning helendav maja” (pastell tumedal paberil)

Mida üks hea õhtune lugu tegelikult vajab

Aastate ja sadade õhtute peale koorus meil välja üsna lihtne nimekiri. Hea unejutt on eakohane — kolmeaastane ja kuueaastane jaksavad kuulata täiesti eri asju. Ta on rahustava rütmiga — õhtul ei ole vaja kättemaksu ja tagaajamist, vaid lugu, mis lõpeb paigas oleva maailmaga. Ta on emakeeles, sest just enne und settivad sõnad kõige sügavamale. Ja teda peab olema homme jälle — sest rituaal elab kordumisest.

Kuidas mina selle lahendasin

Mingil hetkel sain aru, et otsin igal õhtul asja, mida ei ole olemas: kohta, kus on alati värske, eakohane ja eestikeelne lugu võtta. Nii sündis Tuduaeg — algul lihtsalt meie enda pere jaoks, nüüd juba suuremalt.

Iga lugu on algupärane ja kirjutatud just õhtuseks lugemiseks: rahuliku kaarega, eakohase pikkusega, ilma odavate ehmatusteta. Igal lool on oma nägu — üks on lõigatud linoolist, teine kleebitud paberist, kolmas voolitud plastiliinist —, sest ka pilt õpetab last vaatama. Ja kui su enda hääl on päeva lõpuks otsas, loeb jutustaja loo ette. Kõige tähtsam: uusi lugusid tuleb pidevalt juurde. Homme õhtul on riiulis midagi, mida täna veel polnud.

„Kingade Kiirusvõlu” — plastiliini-kaader — „Kingade Kiirusvõlu” (plastiliini-kaader) · „Kõige vaiksem laul” (risotrükk)

„Kõige vaiksem laul” — risotrükk — „Kingade Kiirusvõlu” (plastiliini-kaader) · „Kõige vaiksem laul” (risotrükk)

Väike süsteem, mis päästab õhtu

Sõltumata sellest, kust sa oma lood võtad, aitab lihtne rotatsioon: kolm tuttavat, üks uus. Laps saab kordamise turvatunde, sina saad vaheldust ja uus lugu ei pea kandma terve õhtu raskust. Kui uus lugu ei lähe peale, pole katastroofi — tuttav varu on alati olemas. Ja kui laps küsib sada esimest korda sama lugu? Loe seda. See ei ole sinu läbikukkumine sisuleidjana. See on märk, et rituaal töötab.

Sest lõpuks ei mäleta laps mitte seda, kui palju erinevaid lugusid tal oli. Ta mäletab, et igal õhtul oli lugu. Et keegi istus voodi kõrvale. Et hääl oli tuttav ja maailm korraks paigas.

Leidmise mure võib lasta meil ära lahendada. Lugemise rõõm jäägu sulle.